Kuidas kanged Sakala naiskodukaitsjad Saaremaad väisasid

NKK koormusmatk ja sellel osalemine ei ole mitte lihtsate tegevuste killast ja vajab veidi tõsisemat ettevalmistust ning väga head meeskonnatööd. Seda otsustasid sellel aastal näitama minna Egle, Aili, Evelin ja Urve. Kas nüüd meeskonnaliikmete füüsiline ettevalmistus enne rajale minekut ikka kõige parem oli, selle üle võib veidi vaielda, küll aga oli igal tiimi liikmel oma panus meeskonna heaks tagavaraks olemas.

Startisime viiendana ja juba esimeses punktis Alfa, mis ei olnud stardist väga kaugel, olime juba kolmandana kohal. Ülesandeks oli laskmine - kaks võistlejat lasid sportpüssi ja kaks vibu. Vibu laskmise tulemused olid meile kohe näha, aga relva laskmistulemusi me ei teadnud. Hiljem protokollist selgus, et olime selles ülesandes vaieldamatult parimad. Tore oli näha, et talvised lasketreeningud olid ennast ära tasunud. Läksime võisteldes nautima ilusat Saaremaa loodust ja head seltskonda. Kas nüüd võitlusvaim esikohta ihkas – seda pigem mitte, meie eesmärk oli rada läbida ja tervelt, kedagi rajal kaotamata, tagasi tulla.

Teine kontrollpunkt Bravo oli juba kaugemal ning sinna jõudmiseks tuli oma orienteerumisoskused juba tõsisemalt kasutusele võtta. Kontrollpunktis ootas meid ülesanne, kus tuli tuletõrjevoolikuga tokke maha loopida 4 minuti jooksul. Sellest punktist saime ka esimese postkasti asukoha, ja seda mitte tavapäraste koordinaatide näol, vaid kraadi ja meetritega (210 kraadi ja 650 m, majavare). Olime üsna nutikad ja leidsime postkasti peidukoha päris kiiresti ülesse.

Kolmas punkt Charli oli tuletegemine. Pidime valima vahendid, millega läbi põletada pallinöör. Valitavateks vahenditeks olid, süütepulk ja hein, Wc paber ja suurendusklaas, mingid imelikud lahused, millega meie ei osanud midagi peale hakata, tikutoos. Võib öelda, et selle ülesandega tehti meile ja teistele võistkondadele lihtsalt psühholoogiaga ära, kui on valida erinevate tule tegemise vahendite vahel, siis tikutoosi ei saa ju kindlasti usaldada! Kuna katsuda vahendeid ei lubatud, siis me ei teadnud, kas seal sees ikka tikud ka on. Kuna süütepulk tundus enamusele õige valik, otsustasime selle kasuks, sädemeid lendas küll ja oleks ka pidanud nagu süttima aga ilmselt hein oli siiski liiga niiske, minutid jooksid ja otsustasime vahendeid vahetada, sellega lisandus küll meie sooritamise ajale lisaminut. Valisime tikutoosi ja nagu ka alguses kardetud, seal sees tikke ei olnud. Tikkude saamiseks tuli lahendada veel lisaülesanne puzzle kokkupaneku näol. Aga saime ülesandega hakkama ja etteantud 10 minuti jooksul oli meil aga nöör läbi põletatud.

Liikudes järgmisesse kontrollpunkti, olime hetk ehk veidi hooletud, sest äkitsi olime kogemata sattunud vastutegevuse huvi alla, kes otsustas meie hirmutamiseks ka paar lasku õhku lasta. Nüüd tulid meile appi väledad päkad ning kaine mõistus kiiresti varjuda. Õnneks meie reageering mõjus ja elusid ära anda ei tulnudki! Edaspidiseks aga saime tarkust juurde ja enam väga julgelt teid ei ületanud. Pigem jätkasime liikumist mööda metsaradu ja väljapool vastutegevuse mõjuala.

Edasine teekond punkti Delta kulges viperusteta. Mida ligemale me sellele punktile jõudsime, seda põnevamaks läks. Tohutu hasardi edasi pingutamiseks andis teadmine, et õnnestus järgi jõuda meie ees liikuvale võistkonnale. Kuni meie ees olev võistkonda oma harjutust sooritas, saime korraks hinge tõmmata ja veidi puhata. Punktis Delta oli sideülesanne, kus pidime oma teadmised proovile panema ja edastama teate raadiosaatja Icomiga. Kontrollpunkt asus linnamäel, kuhu oli maskeerimisvõrgu alla paigutatud teatud asjad, mida saime kaugemalt vaadata ja mille kohta pidime info raadiosaatja teel edasi andma. Saime ülesande üsna kiirelt sooritatud ning juba antigi järgmise postkasti koordinaadid. Punkt kaardile ja minek.

Kuna kohtumine vastutegevusega oli meid ettevaatlikuks teinud, siis mööda teid me enam väga liikuda ei riskinud, kuigi nii mõnedki teised võistkonnad tänu teede peal liikumisele ilmselt meist kiiremini edasi just jõudsidki. Lohutasime end sellega, et kruusatee peal käimine ei olegi jalgadele nii mõistlik valik kui pehme metsapinnas ja imekenad Saaremaa talude vaated ning elanikud, kes meile kogu meie retke aja toetavalt kaasa elasid.

Eesolevas postkastis saime me kraavis olnud puu küljest paberi, kus oli mõtlemismäng sudoku. See tuli õigesti ära lahendada ja märgitud ruutudest saime järgmise punkti koordinaadid. Eksida ei tohtinud! Muidu oleksime järgmist punkti tõsiselt otsima pidanud. Õnneks on jaapanist pärit numbrimäng Aili lemmik ja koos kamba toetusega sai ta selle kiiresti lahendatud.

Punkt kaadrile ja taas rajale: järgmised võistkonnad olid juba kuklasse hingamas. Edasi suundusime punkti Echo, kus oli toodud muuseumist Kaitseliidu või Kaitseväega seotud esemed. Me pidime teadma, mis need olid ja milleks kasutati. Näiteks oli seal kuulipilduja lindi täitmise aparaat, mida nägi meie võistkond esimest korda. Samuti miini hoidmise korv, padrunisalved, periskoop ja palju muud huvitavat. Ülesanne tehtud, veepudelid täidetud, asusime taas teele otsima kontrollpunkti Foxtrott koordinaate. Kuigi ilm oli meid hommikust saati soosinud, ähvardasid kiiresti taevasse kogunevad pilved nüüd vihmasajuga, mis õnneks oli väga lühiajaline ja me jätkasime

Suundusime edasi punkti Foxtrott, kus tuli meil oma teadmised proovile panna meditsiinis. Ülesandeks oli varingu alla jäänud mehe abistamine. Sooritasime selle oma oskustele tuginedes päris hästi, samas õppisime juurde ka uusi teadmisi. Veepudelid uuesti täidetud, asusime taas teele. Liikusime rahulikult, kuid ühtlase tempoga edasi, teades, et järgmine võistkond on meil juba päris tihedalt kannul, kuid samas ennast ribadeks tõmmata ka mõtet pole. Üksteist toetades valisime kõige mõistlikuma raja, ronisime üle nii mitmetest kiviaedadest kui veekraavidest ning liikusime nagu igiliikurid sihikindlalt edasi lõpupunkti poole.

Mingil hetkel avastasime, et kuigi võtsime asja rahulikult, olime eneselegi ootamatult tõusnud viiendalt kohalt esimeseks, kuhu jäime kuni võistluse eduka lõpuni. Tore oli kontrollpunktis tabada kohtunike emotsioone, mis kaasnesid meie saabumisega. Ikkagi esimene, kaua oodatud võistkond, kelle peal sai oma ülesannet katsetada ja siis juba harjumuseks saama hakkav fraas "päeva parim aeg!". Liikusime isegi nii kiiresti, et esindajad meie ülesande lahendamiseks kontrollpunkti kohale ei jõudnud. Ikka olime meie selleks ajaks juba punktist läinud. Nautisime täiega jõe ületamist, sumpamist soises maastikus, kus vahepeal lootus padrikust ja mudast kuiva jalaga välja saada, hakkas juba peaaegu kustuma. Kui aga otsitava metsatee oma sihikindluse ja enesekindlusele lootes üles leidsime ning neid väga-väga laiu veekraave nägime, millest me tänu mõistlikule raja valikule läbi minema ei pidanud, siis tundsime küll suurt rahulolu.

Selg sirge ja reipal sammul liikusime järgmise kontrollpuntki poole, kuhu me aga mitte kuidagi kohale ei tahtnud jõuda. Küll see teekond oli ikka pikk minna. Ei saanud enam ka Egle lubadusi uskuda, et „Kohe-kohe, ainult paarsada meetrit on jäänud”. Küll aga oli tore kohata kohtunike emotsioone dendropargi kontrollpunktis, kus meid juba tõesti pikisilmi oodati. Kahjuks ei osanud me piisavat nimetada aasta lindu, looma, puud ja põõsast, küll aga olime sattunud tõsiselt kenasse dendroparki ja külasse, kus isegi veidi pikemalt oleks tahtnud aega veeta. Meid aga saadeti edasi teele, sest aeg ei oodanud.

Järgmine katsumus oli madalroomamine. Okastraat pea kohal, kogu varustus endaga kaasas ja miin ka veel järgi lohisemas – nii me ühiselt päris kena tulemuse kokku saime. Soovisime jõudu kohtunikele ning edu järgmise võistkonna ootamiseks ning nii me taas teel olime.

Tantsukoht. Püüdsime küll mehi tantsule meelitada, kuid endale kindlaks ja vankumatuks nad siiski jäid. Ei saanud meestest seekord tantsulõvisid ja pidime isekeskis hakkama saama. Urve ja Egle paaris, andsime endast parima. Eks nii nagu on eesti keelel erinevaid murdeid, on ka tantsudel erinevaid samme. Eks kuna Urve ja Egle selle-aastasel tantsupeol kaasa ei tantsi, siis võttis õigete sammude juhendist väljalugemine ja selgeks tegemine ehk veidi enam aega kui kohtunikele meeldis. Ülesanne sai lahendatud ja emotsioonitase oli kõrge.

Edasi matkasime juba üsna pikalt. Kilomeetreid viis või kuus tuima kõndimist ja vahepeal õige liikumissuuna kontrollimist kuni lõpuks oli selge, et kontrollpunkt peab kohe-kohe olema, sest saar kippus muidu lihtsalt otsa saama.

Kanuutamine lahel oli pidevale ja juba päris mitmetunnisele kõndimisele tore lõõgastav vahepala. Läbisime slaalomraja lendleva kergusega ja saime punktis mahti ka oma jalgade olukorra tõsisemalt üle vaadata. Mõned plaastrid ja kuivad sokid ning taas rühkisime edasi. Meie poolt suured tänud saarlastele maitsvate suitsuräimede eest. Kui oled ikka terve päeva magusat suust sisse ajanud, siis kulus soolane vahepala ikka täiega marjaks ära.

Lehvitasime oma vaprale esindajale, kes meid oli ka kinni püüdnud ja rühkisime edasi. Minna oli ainult 2 versta linnulennult läände. Kui meile oleks kanuud antud, oleks asi päris lõbus olnud, sest üle lahe minnes teekond väga pikk ju ei olnud. Küll aga pidine teisele poole lahte randa jõudmiseks päris pika teekonna mereranda pidi ette võtma. Õnneks ei pidanud me ammu enam muretsema vastutegevuse pärast, sest ilmselt ka nende jaoks olime liikunud liiga kiiresti. Ohutust võistkond aga siiski ei kaotanud ja iga vähemagi auto eest peitusime siiski kraavi. Küll oleks hea meelega sinna pikutama jäänudki. Kuid selge mõistus andis teada, et üsna varsti läheb päike looja ja et meil on üsna hea võimalus enne pimedat kontrollpunktid läbi käia.

Nüüd liikusime küll kruusast teed pidi, sest teist valikut lihtsalt ei olnud – kahel pool karjaaiad ja uudishimulikud veised. Loomi kohtasime oma teekonnal mitmeid: koerad, kitsed, hobused, veised. Ka üks põder arvas, et ta ei pea meile teed loovutama ning jälgis üsna uudishimulikult ja päris pikalt meie tegevusi.

Eks koordinaatide väljanuputamise koha pealt oligi kanuutamise punktist järgmine postkasti ülesanne kõikse keerukam. Iga küsimus pidi andma õige vastuse, et me metsa ekslema ei hakkaks ja kenasti oma järgmise kontrollpunkti ülesse leiaksime. Miiniülesande kontrollpunkti leidsime siiski raskusteta üles.

Juustuvorstikesed olid tõesti väga hea toiduvalik meie rakmetes. Nii nagu Hans ja Grete oma muinasjutus saiatükikesi teeraja tähistamiseks maha puistasid, läksid meil seekord käiku meie vorstikesed. Ikka selleks, et keegi võistkonna liikmetest miini otsa ei satuks.

Samm sammu järel, trotsides pimenevat päeva ja meretuult liikusime valguse poole. Küll see lõputee oli ikka pikk minna. Kui korraldajate, kohtunike ja esindajate autod meist enne lõpupunkti mööda tuhisesid, siis viskasime nalja, et peaksime ehk sammu veidi aeglasemaks võtma, et me enne neid kogemata kohale ei jõuaks.

Lõpukilomeetritel tundsime, kuidas saarlased meile rohkem ja rohkem kuklasse hingasid. Eks kodune kant ja parem füüsis oli see, mis neid nii kiiresti rajal liikuma pani. Meile aga andis see lisajõudu viimastel meetritel veel kerget jooksusammu demonstreerida, et oma võistlus esimese finišeerijana lõpetada. Hea tunne põnevatest seiklustest rajal, üksteise toetamisest, uljatest hüpetest üle kiviaedade varjumaks autode eest, leidlikud lahendused ning väga meeldiv meeskonnatöö – see on elamus, mida on tore meenutada. Kes pole käinud, see pole näinud. Meie käisime, meie nägime ja tegime!

Võistkonnakaaslane Evelin tõdes: „Koostöö oli meil tõesti tasemel, startides võtsime eesmärgiks nautida saarlaste külalislahkust ja läbida rada võimalikult väikese energiakuluga ja mis peamine, lähtusime vanasõnast 9x mõõda 1x lõika. Punkti kaardile kandmise juures veendusid kõik, et ristike sai ikka õigesse kohta ja ka rajal lähtusime põhimõttest, tark ei torma, see andiski meile raja läbimise kiiruses hea 3!

Aili: Mina arvan, et see oli üks huvitavamaid koormusmatku minu elus. Olen käinud koormusmatkadel ka varem. Mulle meeldis eriti see, et meie tiimi koostöö oli super ja me ei lasknud oma meeleolul langeda. Kaart, mille järgi pidime orienteeruma, oli väga hea. Ma sain teada taas, milleks olen võimeline ja õppisin taas unustuse hõlma jäänud kompassi kasutamise ära. Loodan, et järgmine aasta on osalejaid rohkem.