Kui kaugel on kauge?

Sellega olime alustanud praktilist õppust vahemaade hindamiseks, mis naiskodukaitsjale on  hädatarvilik  orienteerumisel või ka muudel olulistel juhtudel. Seisime autode juures ning igaüks pakkus midagi. Lõpuks leppisime kokku kõige pikema ja kõige lühema hinnangulise vahemaa ning võtsime siis keskmise – ning saimegi üsna õige tulemuse – 65 meetrit.

Edasi pidid kõik meenutama, kui pika distantsi läbib igaüks saja paarissammuga.  Kellel meeles ei olnud, sai seda kohe katsetada. Vahemaa mõõtmiseks/kontrollimiseks kasutas Arvi lasermõõtjat, mille punast täppi iga kord silm küll ei seletanud. Põnevaid ja käepäraseid nippe vahemaade hindamiseks jagas ta veelgi – jäta ainult meelde ja kasuta/proovi.

Silmaga vahemaade mõõtmise kõrval võttis Piret Valge, kes igapäevaselt on hõivatud keskkonnaametis ja seepärast loodusest väga teadlik,  ette jaoskonnakaaslaste harimise. „Mis puu see küll võiks olla, mille pungad asuvad kahekaupa vastamisi ja mille peened haruoksakesed on kui viikingi sarved?“ küsib ta meile pingsalt otsa vaadates. Kuna keegi seda ära arvata ei oska, hüüab ta lõpuks ise rõõmsalt: “Muidugi kuslapuu!“

Edasi õpiti määrama raagus toomingat, pihlakat, tamme, pähklipuud, sirelit. Metsa all lamandunud kulus ning kõdulehtedes sinetasid siin-seal sinililled. Elva jõe kaldad näitasid välja kopra tegevuse jälgi. Vapramäe harjale tõus lõppes mõnusa piknikuga.

Järgmine jaoskonnaõhtu toimub kuu aja pärast Kirna 6,8  km pikkusel matkarajal.