Kui Sul on valida vaid üks laudtee...

Varasuvised ilmad võivad muutuda hetkega vaiksest tuuliseks, päikesepaiste ja päevasoojus asenduvad hämara ja jaheda ilmaga. Ilm ei küsi, kas sa oled planeerinud nautida päikese paitust ja kavandanud pidada pikniku murumättal. Ega vaata, on sul seljas suviselt õhukesed riidehilbud või tõsise matkaja iga-ilma-varustus. Ilmal on sellest sügavalt ükskõik.  Samuti meil.

Lilli looduskeskuse juurde jõudes tervitasid meid sealne töötaja Liina Laanemets ja just äsjasadanud vihm, loodus oli värskendavalt puhas ja lõhnarohke. Tutvusime looduskeskuse maja ja paiga ajalooga…

Naiste seltskonnas juba igav ei hakka, lõkkevalgus oli rahustav ning jutte jätkuks kauemaks. Igal oli mõni seik rääkida, olgu see siis Naiskodukaitses juhtunud lugu või hoopis tükkis koolipõlve mälestus. Muidugi sõbralikud sääsed saatsid meid kõikjal nii tule tegemisel, kui kogu õhtusöögi ajal, muutudes kohati ka tüütuteks putukateks, kelle peletamiseks tuli haarata tõrjevahendite järele. Kesköö paiku pugesid esimesed põhku, kuid jutukamad seadsid end patrulli ning lobisesid veel hommikutundideni, ajani, mil teised end ringutades üles ajasid. Kell näitas siis kolmandat tundi pärast keskööd. Mis siin salata: sel kellaajal tõusmine on ikka kohutavalt raske, õhku jäi küsimus, kes küll tuli  idee peale minna rabamatkale hommikul kell 03:00?

Aovalguses tuli  loodusmaja lähedal elav   Ly meile rappa minekul giidiks.  Nägime üldiselt pilvisest taevast õige vilksamisi päikesetõusuvalgust soojendamas männilatvu, ninasõõrmeis võis tunda männivaigu mõrkjat lõhna. Sissejuhatavalt rääkis Ly Teringi rabast.

Viljandimaal Läti piiri ääres asuv väike Teringi soo, mille servaalale jääb huvitav põlislaaneilmeline mets. Teringi ehk Lilli soo ning selle lähiümbruse vanad metsad võeti kaitse alla kaheksa aasta eest. Siia rajatud maastikukaitseala hõlmab praegusajal 321 hektari suuruse ala, enamik kaitsealast on soomaastik. Kõrguvad rabasaared poolitavad soo põhja- lõunasuunaliselt. Neid saari pidi kulges vanasti ka talitee soos lõunas asuvasse Lotuse tallu. Legendi järgi kasutati taliteest läände jäävat rabasaart 12.- 14. sajandini paosaarena, kuhu pääses mööda tammepakkudest salateed.

Idast piirab Teringi sood Sakala kõrgustiku 4–5 kilomeetri pikkune ning 1–1,5 kilomeetri laiune Suuga-Putniku künnis. Selle maastikuvormi absoluutne kõrgus küündib 122,5 meetrini.

Teringi maastikukaitsealal võib leida omajagu kaitsealuseid ja haruldasi liike – see on üks Viljandimaa suure loodusväärtusega alasid. Et inimesedki sellest ilust osa saaksid ning loodust ülemäära ei kahjustaks, on rajatud 4,5 kilomeetrit laudteed.

Piknikukoha ühes servas, varjualuse kõrval on soovipaeltes pihlapuu. Alustuseks tegime igaüks paarides sõbrapaelad, mis oma soovide soovimisel seoti pihlapuu oksa külge. Sellega on seotud legend ühest väikesest heasüdamlikust Pihle-nimelisest tütarlapsest, kelle järgi on puu ka nime saanud – Pihlakapiiga. Kui Pihlapiiga kiharatesse soovipael siduda, võivad unistused täide minna. Selle lootuses ongi pihlapuu okstesse põimitud nii arvukalt erisuguseid paelu: peale riideribade ka pisemaid kilekotte, kommipabereid, kingipakkepaelu, tasku- ja kaelarätte, seeliku- ja püksivöid, lipse ning lõngajuppe.

Kui piknikukohas on kõik läbi uuritud ning teabetahvlid üle loetud, asume teele.

Rabasse suunduval laudteel alustasime oma rappa minekut. Igaüks oma samme seades ja kõike mööduvat silmitsedes. Rabas ootas  meid lummav vaikus.

Esimesed tee äärde paigutatud teabetahvlid tutvustavad matkalistele kährikut ja mäkra, nirki ja kärpi. Neist viimased on võrdlemisi sarnase kehaehituse ning välimusega pisikiskjad. Kõige lihtsam on kärbil ja nirgil vahet teha sabaotsa värvuse järgi: kärbi sabaots on alati must. Talveks vahetavad mõlemad kärplased oma pruuni-valgekirju karvkatte valge vastu, see on nende varjevärvus lumes.

Samuti kuulub kärplaste sekka mäger. Omapärase värvuse tõttu tunnevad ilmselt mägra ära kõik, kel on õnnestunud teda looduses kohata. See loom on paljudele teada oma käigusüsteemide ning linnakute poolest: tugevate esikäppadega võivad mägrad kaevata kuni kümne meetri pikkusi käike ning mitmekorruselisi urusüsteeme, millel võib olla kümneid avausi. Mäkra võib küll küttida, kuid tema üle kümne suudmega linnakud on püsielupaigana kaitse all.

Jässakate jalgade ning lühikese kehaga kährikud on ainukesed koerlased, kes teevad taliuinakut. Eestisse asustati nad 1950. aastatel, praegusajaks on kährik meil üsna levinud ning tavaline metsloom, temagi arvukust võivad jahimehed pisut piirata.

Metsa võib siin kohati lausa vääriselupaigaks pidada: palju on maas lebavaid puutüvesid, samuti püsti püsivaid puutüükaid, millel on arvukalt torikuliste viljakehi. Must pässik, tuletael, haavataelik jm. puid lagundavad ning mädandavad seened on ühest küljest loodusliku mitmekesisuse loojad ning olulised aineringes, kuid teisest küljest lühendavad need puude eluiga ja rikuvad majandusmetsades puidu kvaliteeti. Jalutada on säärases metsas aga kahtlemata huvitav.

Rabas männipuud kuigi kõrgeks ega jämedaks ei kasva, siiski võib käsivarrejämeduste puude vanus ulatuda mitmesaja aastani. Rabamändi iseloomustab kõver tüvi ja okslikkus, peajuur tal puudub; sagedased tunnused on ka lõved noorte ja madalate puude tüvedel, kooldunud juurekael, mandunud ning pindmine juurestik: enamik juuri jääb ülemisse 20 cm paksusesse turbakihti.

Umbes poolel teel raja edelanurgas asuvatesse Erelise mägedesse jääb matkateest mõnevõrra eemale väike rabasaar. Seda nimetatakse Ussisaareks. Nii sellel rabasaarel kui ka laudtee ääres võib suvel kohata rohkelt rästikuid, mistõttu tuleks seal jalutades väga tähelepanelik olla. Rästikud on tuntud kui väga paiksed loomad: kogu oma elu elavad nad võrdlemisi kitsal maa-alal ning liiguvad vaid kuni saja meetri raadiuses. Meie õnneks polnud ussid veel ärganud.

Suured ja sirged, väikesed ning jässakad. Sammume läbi kõrge männiku, kus laudteeäärsed teabetahvlid juhivad tähelepanu nii metsa enamuspuuliigile kui ka siit kandi headele marjamaadele: metsa all pohl ja mustikas, rabas jõhvikas ja murakas.

Peatusime giidi erinevate taimede- ja puude tutvustamislugude kuulamisel. Rabasaarele jõudes istusime ringis, kõigile pakuti lutsukommi ja enda tutvustamiseks tuli igaühel oma eesnime tähega algav loodusest leida perekonnanimi. Minu nimeks sai Ursula Ussilakk, meie seltskonnas oli veel Tiina Toomingas, Piret Põder-Pihlakas, Riina Rebane, Kaire Karu, Maire Mustikas ja palju teised looduslapsed.

Lagerabal pärast rabalugude ja inimeste juhtumisi pajatades hakkas Ly laulma..

http://www.youtube.com/watch?v=0ALgel2b24Y

Soo
(inB/inB)

Takuse särgiga ori jooksis hädas mu randa,
Avatud salarajad võtsid laugastest üle ta kanda.
Minu südamesaarel konn sai kidurast kasest,
Kahe kiviga taoti lahti ahel, mis vasest.

Olen soo, tantsime koos.
Olen soo, tantsime koos.

Pauke ja karjeid on kuulnud mu alati avatud kõrvad,
Kuidas appi on hüütud ja kuidas on sündinud mõrvad.
Jälitajaid on jäänud mu musta sügavikku,
Seal nad avatud silmil ootavad igavikku.

Olen soo, tantsime koos.
Olen soo, tantsime koos.

Liiga tilluke mets meid peita ei suuda,
Liiga tilluke jõud siin ilmas ei midagi muuda.
Kõiki, kes jäid minu sisse iial ei maeta maha,
Aga nii mõnigi ohver pääses mu laugaste taha.

Olen soo, tantsime koos.
Olen soo, tantsime koos.
Olen soo, tantsime koos.

olen soo, tantsime koos…

Alatsi rabajärv meelitas oma rahuliku ja tumeda veega mind sinna sisse hüppama. Mõnusalt haaras ta mind oma sooja ja kleepuvalt märga embusesse.

Matkateekond jätkub endistviisi metsa all. Laudteel jalutades hakkavad tavalisemate segametsa puuliikide kõrval silma noored tammed. Võib arvata, et need sattusid siia kasvama pasknääride abil, kuna läheduses pole märgata ühtki vanemat viljakandvat tammepuud. Pasknäärid on aga üliosavad tammetõrude levitajad: nad koguvad tõrusid talvevaruks, peites need sügisel samblavaiba alla.

Juunikuine raba on õiterohke ja üllatab ka neid, kes harjunud käima seal viljade valmimise ajal. Sel korral olid eredamad hetked siis õitsev ubaleht jalgupidi rabavees, ererohelised mustikavarred, putuktoiduline huulhein, sookailu hullutav lõhn, hanevits ja vaevakased ...Seda kõike sai kogeda Teringi rabas.

Rabast väljaminek sai kiire hoo sisse ning viimasena korjates pudelisse jõhvika, pohla, muraka õisi ning veel erinevaid taimekesi, mis jäävad meenutama oma värskusega seal viibitud hetke......