Koostöös on kirjeldamatu jõud

Ühiseid tegevusi oli seekord kutsutud vedama meeskonnatöö koolitaja ja treener, ühtlasi ka meie toimekas kaitseliitlane Henrik Guthan.

Kohe päeva loomisel oli selge, et ilm on tulemas kuldselt päikesepaisteline, mida just oligi vaja, kuna plaanikohaselt pidime suure osa päevast veetma välistes tingimustes.

Kui me veidi peale kella 12 kohale jõudsime, olid ettevalmistused meie proovilepanekuks juba täie hooga käimas. Henriku abiline toimetas suuremat juttu tegemata nööride, lintide ja veepangedega ringi. Meil jäi vaid kannatlikkust üles näidata ning ära oodata, millist sisu kõik need atribuudid omama hakkavad.

Nagu ikka, tuli alustuseks teooria ehk ühise arusaamise kujundamine sellest, mis meid ees ootamas on ja milleks see kõik. Lisaks tegime läbi esmase tutvumisringi päris põneval moel. Nimelt jagunesime kahte gruppi ning kummalgi grupil oli 2 ülesannet:

1. Leida 3 omadust, mis kõiki grupi liikmeid seob. Sellist, mis poleks kohe iseenesestmõistetav (no et kõik on naised vms. J ).
2. Leida iga grupi liikme kohta midagi, mis on üldiselt suhteliselt unikaalne ja mida keegi seltskonnast ei tea.

Seejärel arutasime läbi kummagi grupi siduvad omadused. Kuid unikaalsete ilmingute korral pidi kumbki grupp ära arvama teise grupi liikmete kohta, kes millise unikaaslusega seotud on. Huvitav on see, et unikaalsused arvati ära eksimata. Kas võib sellest järeldada, et me oleme oluliselt kergemini ’loetavad’, kui me seda ise arvame?

Esimene praktiline harjutus seisnes köiest ruudu valmistamises. Lihtne ju! Ainult et köis oli pikk (ehk 20 - 25  meetrit?), kõigil osalejail olid silmad kinni seotud ning ülesande sisu saime teada siis, kui olime rivistunud juhuslike intervallidega kinniseotud silmadega sirgest köiest kinni hoides. Pärast mõningast peataolekut ja sihitut toimetamist koorus idee, kuidas ülesannet lahendada. Ja siis laabus juba kõik sujuvalt. Päris perfektse tulemuseni me ei jõudnud, kuna keegi ei tulnud selle peale, et diagonaalid ära mõõta. Kuid olime üsna ideaali lähedal.   Oluline oli aga see, et peale ülesande lahendamist pidime ise analüüsima, mis läks halvasti ja mis hästi.

Praktiliste ülesannetega jätkasime kuni hämarani. Kõik ülesanded eeldasid meeskonnatööd. Vahel oli kogu seltskond ülesande kallal, vahel jagunesime gruppidesse. Pärast iga ülesande lahendamist analüüsisime toimunut ning vähemalt meile endile tundus, et mida õhtu poole, seda paremini hakkas meil koostöö sujuma. Ning kui päeva viimase ülesande olime lõpetanud ning ei väsinud kiitmast selle peatäitjat  Piiat  tema paindlikku ja osava soorituse eest, siis oli tema kokkuvõte see, et kõik sujus nii suurepäraselt tänu sellele, et ta täielikult meid usaldas. Sõltus ta ju 100% sellest, kui kindlalt me teda juhtisime tema külge kinnitatud horisontaalsete ja vertikaalsete köitega, samas kui tema hõljus ülesannet sooritades maapinnast kohati kuni 2 meetri kõrgusel.

Kui me lõpuks tuppa sooja saime, oli õues juba peaaegu pime. Kiire kohvipausi järel tegi Henrik veel kokkuvõtte kõigest sellest, mis oli juhtunud, ning lisas mõningaid teoreetilisi teadmisi kinnitamaks  ja süstematiseerimaks seda, mida päeva jooksul praktikas ise kogenud olime.

Igal juhul oli päev igati õpetlik. Oli põnev mõelda lahendusi esmalt võimatuna näivatele ülesannetele, õppida kuulama teiste seisukohti,  leida (selgitada) parimaid tegijaid ja juhte iga konkreetse ülesande jaoks, saada üle suhtumisest  ’ei ole võimalik’. Koostöö on ikka kirjeldamatu jõud! Olukordades, kus üksikisik tõepoolest ei pruugi hakkama saada, võib ta meeskonna toel end ületada. Ja vahel, kui  meeskond on ’peatu’, võib sobiv juht selle väga efektiivselt toimima panna. See kõik sai sellel treeningul kinnitust. Hea seltskond, ilus ilm, kaunis loodus ja palju nalja tegid kogu ürituse väga meeldejäävaks.

Kahju ainult, et sellest toredast ettevõtmisest nii vähe osasaajaid oli. Uutest liitujatest oli meiega koos Monika, Siret, Annett, Kristine ja Piia. ’Vanu’ oli algusest lõpuni kohal vaid kaks. Õnneks oli vähemalt treeningu osal veel kolm ’vana’ lisaks. Seega uute ja vanade koostööd saime harjutada kenasti.

Kuna metsamajake sisaldas selliseid luksusi nagu kamin ja saun, siis lõppes õhtu saunatades ning kaminasoojas Aliast mängides. Veronika oma katkematu lõbusa jutuvadaga hoidis meid veel kaua ärkvel.

Mitte veel nii vana olijana tahan heameelt väljendada, et meiega on liitunud hulk toredaid ja asjalikke tegijaid. Edaspidi küll loodan, et sellistel üritustel ’vanad’ rohkem osalemisaktiivsust üles näitaksid. Et uutel ei tekiks tunnet, et nende lisandumine meile korda ei lähe.