Koormusmatk ehk loomalik vastutegevus ja kadunud tallad

Kuna sain alles paar päeva enne võistlust Heidilt (akadeemilise jaoskonna esinaine) näpunäiteid kompassi kasutamiseks, olin natuke mures, et kas see ikka toimib nagu aru sain. Määrasin kompassiga punktist A punkti B asimuudi ja liikumissuuna nii, nagu Heidi oli õpetanud. Vahepeal ei olnud üldse kindel, et kas me oleme ikka õigel teel, kuni leidsimegi esimese valge lipu ja postkasti. Ma lihtsalt ei suutnud uskuda, et see tõesti toimib, sest vahepeal olime täiesti tundmatus kohas ja orienteerusime ainult kompassi järgi! Postkastist saime küsimustiku, mille pidime ära täitma ja pärast kohtunike kätte andma. Küsimused hõlmasid kõike alates toitlustamisest ja lõpetades Kaitseliidu ja Naiskodukaitse inimeste ja nende ametikohtade tundmisega. Noh...nüüd teab järgmiseks korraks paremini ette valmistada ennast, et teada täpselt kes on kes. Tallinna pealikud ja esinaised panime ikka õigesti paika.

Teises kontrollpunktis pidime jooksma kahe kastiga läbi takistusraja ja kastist lahti ei tohtinud lasta. Päris raske oli, sest maastik oli ebatasane nagu rabas ja pidime ka roomama.

Samas kontrollpunktis oli ka esmaabi ülesanne, kus pidime andma esmaabi kaelahaavaga prouale. Ülesande täitmiseks oli 10 minutit. Siin õppisimegi seda, et kui ülesande täitmiseks on antud aeg, siis ei ole mõtet rabistama hakata ja varem valmis saada, nii võib olulisi asju tegemata jääda, eriti mis puutub esmaabi andmisesse, sest mõned olulised asjad jäid meil tegemata. Hea oli, et koheselt anti ka tagasisidet, mida valesti tegime.

Järgmisesse kontrollpunkti sumpasime läbi puude ja põõsaste rägastiku, ikka otse, kompassi järgi. Kontrollpunkti jäime 5 minutit hiljaks kuid ülesande sooritamine läks päris hästi. Pidime dešifreerima koodi mingi tabeli järgi. Pääsesime ainult paari karistuspunktiga. Saime järgmise kontrollpunkti teada ja seadsime sammud sinnapoole, ikka läbi metsa ja raba. Meil oli valida kas lähme mööda suurt teed või siis kasutame väikest kõrvalteed, mis jooksis paralleelselt suure teega. Valisime kõrvaltee. Siis äkki sai see tee otsa ja ees oli elumaja. Otsustasime minna üle kraavi ja väikse lagendiku suurele teele. Kuid siis kuulsime koera haukumist. Loomulikult kiirendasime sammu ja olime kindlad, et ega see koer meile järgi ei tule. Olime juba lagendikul kui meie poole tormas suure hooga selline mastifi ja rotveileri segune suur koer. Tardusime paigale, sest joosta ei olnud mõtet. Süda peksis nii, et tahtis rinnust välja hüpata kui koer meie ümber tiirutas ja meid hoolega nuuskis. Siis hakkasime hästi aeglaselt suure tee poole liikuma. Koer järgnes, hüppas meile ette ja hakkas äkki urisema. Otsustasime vaikselt edasi liikumist jätkata, muud võimalust ju ei olnud. Koer ei jäänud meist sammugi maha. Jõudsime väiksesse võssa ja siis kraavini, koer endiselt sabas. Kui olime juba üle kraavi saanud, võisime juba kergemalt hingata. Meie matk jätkus naljatades, et ju see oli vastutegevus.

Kolmandas kontrollpunktis pidime tegema meeskonnatööd, kus ülesandeks oli veepumba ja vooliku abil veejoaga pudelid tooli pealt maha ajada. Kärt tassis vett, Kristiina pumpas ja mina sihtisin. Saime päeva kolmanda aja kirja! Järgmine ülesanne oli eriti huvitav - erinevate metsloomade väljaheidete identifitseerimine 3 minuti jooksul. Arvasime ära viiest kakast kolm, jällegi arvestatav tulemus.

Neljanda kontrollpunkti leidmine osutus katsumuseks, sest jõudsime jõeni, mis oli lai ja päris sügav ka. Sealt me üle ei saanudki, olime sunnitud mööda jõeäärt sillani minema, mis oli ka kaardi peal kirjas, kuid mis meil märkamata jäi. Tungisime nagu läbi džungli - sellist rägastikku ei ole mina enne läbinud. Tõeline koormusmatka tunne tuli peale, jalad huugasid täiega. Kui silla peale lõpuks välja jõudsime, siis avastasin, et minu sõdurisaabastel, mis ma olin spetsiaalselt selle matka jaoks laenanud, ei olnud praktiliselt taldu enam all.

Väsinult, kuid õnnelikult jõudsime neljandasse kontrollpunkti, kus saime kirja umbes 70 karistuspunkti hilinemise eest. Kuid meil siiski lubati ülesanded lahendada. Sõitsime kanuuga ja saime päris hea aja, päeva kolmas aeg vist oli. Teine ülesanne oli piimapakkidega vee tassimine ja nõu täitmine. Piimapakkidel oli nurgas ainult üks auguke sees. Kruusiga pidime piimapakke täitma ja vett tassima. Pärast ülesande sooritamist näidati meile kuidas oleks saanud seda efektiivsemalt teha. Piimapakis oleva augu ääred oleks pidanud sisse vajutama, et tekiks lehter ja pakk oleks oluliselt kiiremini täitunud. Väga hea õppetund igatahes!

Hilinemine, rägastikus seiklemine ja tegelikult ka suur aja raiskamine õpetas meile seda, et kui kompassiga liikumissuund määratud, siis on mõistlik ka tähelepanelikult kaarti uurida, et selgitada välja, kas otse liikumissuund on ikka kõige õigem. Kas teekonnal on ees soo või jõgi. Kas on olemas sild ja kui kaugel. Ehk on mõttekas minna ringiga mööda teed ja nii tegelikult kiiremini kohale jõuda, sest aega raiskasime me metsarägastikus seiklemisega korralikult.

Viimases kontrollpunktis kohtasime oma Tallinna II võistkonda, kes startis viimasena. Jah, medalikonkurentsist olime väljas, kuigi kuni kolmanda kontrollpunktini oli meil auhinnalise koha lootus veel olemas. Selle kontrollpunkti ülesandeks oli täpsuslaskmine. Meil oli 4 võimalust 10 minuti jooksul. Kahjuks ei õnnestunud meil kellelgi märki tabada, aga enne kui täitsa masendusse langesime, öeldi meile, et meiesuguseid oli veel teisigi. 

Meile anti viimane lipik väljumisajaga ja enam ei olnud seal kirjas kellaaega, millal peame kohale jõudma, vaid oli kirjas KIIRESTI! Finišis ootas meid veel suusatamise ülesanne. Tuli jalad tuletõrjevoolikus olevatesse avadesse toppida ja kolmekesi edasi liikuda. Lugesin kõva häälega ette parem-vasak-parem-vasak, et astuksime kõik rütmis ja ühte sammu. Saime päeva teise aja.

Nüüd oli võistlus ka meie jaoks ametlikult lõppenud. Järgnes saun, bassein , õhtusöök ja auhinnatseremoonia. Jalatallad olid meil õhtuks kõigil kenasti ümmargused, kuid meeleolu oli hea ja olime kõik ülevoolavalt energilised ning rahulolevad. Selle asemel, et kodus Facebookis aega surnuks lüüa, veetsime ju väga ilusa päikesepaistelise päeva mööda metsi rännates, mõõdukat füüsilist koormust nautides ja kogu aeg midagi uut õppides.