Koormusmatk 2015

Esmalt tuleb märkida, et ürituse korraldajad olid halastamatud ja kompromissitud oma kavatsustes naised ära kurnata pikamaarännakuga, kus oli mitmeid takistusi, ja uuendusena lisaks ajalise režiimiga. Kuna stardipauk kõlas pärast päikeseloojangut, 18 võistkonda (neljaliikmeline võistkond ja varjuna kaasa liikuv esindaja) alustasid oma teekonda magamata öösse, vihmasesse hommikusse, raskesse päeva, väsinud õhtusse ja järgmisesse pilkaselt pimedasse öösse. Kõik ülejäänud kavatsused olid korraldajad viinud ellu kõrgemal tasandil, kõik oli pisiasjadeni läbi mõeldud:  lustakad, huvitavad, julged, kohati rasked, kuid õpetlikud ülesanded, vastutegevus, varitsused, boonusülesanded, üllatused. Nimetamata ei saa jätta ka koormusmatka nimetust – Ilu ja Valu. See kajastas antud ürituse sisu täies määras: Ilu – see oleme meie enne matka ja Valu – see oleme jällegi meie, kuid pärast matka.

Teiseks, meie võistkond – Alutaguse: Kadre Maalma ja Jonne Rooma Jõhvist, Laine Tops Lüganuselt, Jekaterina Tihhomirova Narvast. Me stardinumber kuulus „kuldsele keskteele“ – kaheksandad (18-st). Keskel on hea olla: on kellele järele jõuda, on kelle eest põgeneda. Meie imestust võib vaid ette kujutada, kui ühel hetkel, lähtekohast kolme-nelja tunni möödudes pimedas metsas, ojakese ületamisel, äkitselt jõudis meile järele ESIMENE võistkond! Oh, sa, poiss! Saladuskatte all võin teile, sõbrad, öelda, et imesid siiski ei ole! Selline olukord sai tekkida ainult tänu meie suurepärasele, suurte kogemustega kaardilugejale ja meie võistkonna siirale soovile liikuda ainult edasi, mitte ühtegi sammu tagasi!

Kogu matka jooksul meid ootasid erineva raskuse ja leidlikkuse tasemega takistused. Me püüdsime kõigest väest neid pakutavaid pähkleid ragistada, kas see siis oli suurekaliibrilisest relvast laskmine või jõukatsumused või luureülesanne või ekstreemmeditsiin või kõva ajuragistamisega loogikaülesanne. Meid ei hirmutanud mitte miski, ka oja ületamine mööda köit. Tagantjärele võib veendunult nentida, et rohkearvuliste ületamiste seas see oli ainuke, kus oli olemas kindlustus. Ja me saime sellega hakkama suurepäraselt! Kahjuks sel korral meil ei õnnestunudki priimusel pannkooke ei küpsetada ega ka süüa.

Seevastu meil õnnestus sälitada oma jõud lõpujooksuks. Raske on nimetada seda sooritust jooksuks, võttes arvesse, et läbitud oli Põlvamaa metsades ja soodes üle 50 km, raskus lisaks seljas. Kuid meie võistkonna deviis: „Ainult edasi! Ainult lõpuni!“ süstis kindlustunnet meie kuumadesse südametesse, unistesse silmadesse ja väsinud jalgadesse. Aeglaselt, kuid kindlalt lähenes finiš ja sellega koos korraldajate järjekordne üllatus – ummik, kus olid kahemeetrilise kõrgusega seinad. „Väljapääsmatu olukord,“ ütlete teie. „Ei!“ hüüame meie. Soov läbida finišijoon ja panna oma pea padjale oli niivõrd suur ja siiras, et ei olnud sellist takistust, mis meid oleks hirmutanud. Loetud sekundid kulusid meil selle üllatuse seljatamiseks. Lõpuni jäid vaid mõned meetrid, kuid nagu kiuste kord nad kerkisid kõrgemale, kord mitte nii väga kõrgele, ja niiviisi päris mitmel korral kuniks silmapiirile jäi pidama linnavalgustus ja kõrvadesse kostus inimeste hääli. Kõik! Finiš! See oli meie arusaam. Aga mitte korraldajate. Jällegi tuli nende käsi mängu ja katkestas meie idülli. Järgmine, seekord tõesti viimane ülesanne – rangelt reglementeeritud aja jooksul pidime ümber riietama oma rammestunud kehad päevitusriietesse, veel viimast korda pingutama oma aju keerdkäike järjekordse nuputusülesandele lahenduse leidmiseks ning „kirsiks tordil“ – duši all käima, seejuures me ei hilinenud kontrollpunkti jõudmisega mitte ühtegi sekundit. Super! Kokkuvõttes Alutaguse võistkond jäi tehtud tööga väga rahule. Me olime kindlalt veendunud, et viimane koht ei ole meie, kuid me ei uskunud, et jõuame medalit väärivasse kolmikusse. Kõik olid tublid! Kõikidele aitäh! Kuid loorberitel on vara veel puhata! Meil on veel arenguruumi!