Uudised      KKK      Tegevusplaan      Siseveeb      Kontakt      
Kõne isamaale 2014 - Tiina Ott, Sakala ringkonna esinaine Kõne isamaale 2014 - Austatud Naiskodukaitse esinaine, head naiskodukaitsjad! Minu tänane kõne algab Juhan Liivi luuletusega Isamaale. Ma tean, liig selgesti tean, mis oled sa, mu isamaa! Seda tunda sain uneta öödel ja kõigil mu vaevastel töödel – võin julgesti ütelda: Sa oled seesama elu, mis sinult pärinud ma. " Tänan kuulamast! ← Eelmine Kõne isamaale 2013 - Anu Püümets, Harju ringkonna esinaine Järgmine → Kõne isamaale 2015 - Iive Rohtla, Alutaguse ringkonna esinaine Kõne isamaale 2014 - Tiina Ott, Sakala ringkonna esinaine

Kõne isamaale 2014 - Tiina Ott, Sakala ringkonna esinaine

Tiina Ott 29. märtsil 2014

Austatud Naiskodukaitse esinaine, head naiskodukaitsjad!

Minu tänane kõne algab Juhan Liivi luuletusega Isamaale.

Ma tean, liig selgesti tean,
mis oled sa, mu isamaa!
Seda tunda sain uneta öödel
ja kõigil mu vaevastel töödel –
võin julgesti ütelda:
Sa oled seesama elu,
mis sinult pärinud ma.

Kõne isamaale 2014 - Tiina Ott, Sakala ringkonna esinaine
Foto: Liivi Reinhold

Täna, siin Viljandi Pärimusmuusika aidas viibides, on minu arvates sobilik mõtiskleda pärimuse hoidmise teemadel. Pärimuse hoidmine on ülimalt tähtis, sest rahvusliku ajaloo- ja kultuurimäluga on seotud ka meie identiteet. Igal riigil on oma keel, kultuur ja traditsioonid. Nii ka meil. Eesti ühine minevik, selle meenutamine ja jäädvustamine on oluline meie rahvuse kujunemisel ja püsimisel. TRADITSIOONID peidavad endas vaimsust, kõlblust ja tarkust, nendes on rahva kultuur. Kui me neid austame ja järgime, jääme ka ise püsima.

 

Traditsioon ei ole mitte tuha säilitamine, vaid TULE HOIDMINE.

                  

Lennart Meri on öelnud, et minevikust suudame kaasa võtta ainult selle osa, mis meile on tuntud, ülevaatlik, seletuse või nime saanud, läbipaistvaks ja omaseks muutunud. Inimene sureb, kõduneb põrmuks, kasvab rohuks, sünnib linnuks taeva alla, astub vaikselt tagasi looduse lõputusse ringkäiku. Inimese käsikiri paljuneb, pudeneb tsitaatideks, teiseneb pärimusteks, võimendab või summutab nii lootusi kui ka ootusi, kuid sõna ei teisene rohuks, sipelgaks ega linnuks, vaid jääb sõnaks. Sõna võib kuluda ja sõna võib endale leida uue sisu.

 

Kuid SÕNA ELU jätkub ka pärast sõnaja surma ja teatud kombel elavad meiega kõik varem öeldud sõnad ja mõtted. Nii elab minevik ehk ajalookogemus meis edasi: inimene vajab ajalugu ja arvatavasti inimene ongi ajalugu. Kui meil on mälestus, siis on meil ka kannatlikkus ja jõud edasi minna.

 

Oma juurtelt on Eesti rahvas ikka maarahvas, elagu temast täna pealegi suurem osa linnas. Paari põlvkonna vältel ei teki veel uus rahvuslik identiteet. Endiselt ühtib meie enesepeegeldus suuresti Anton Hansen Tammsaare omaga.

 

Tammsaaret lugedes tajume tema armastust oma maa ja rahva vastu ning näeme läbi selle selgemini ka iseennast. Andres Paas võib küll olla oma ajastu maamehe sümbol, kuid ta on ometi mõistetav ja lähedane ka tänastele eestlastele. Tema kaudu mõistame mitmeid põlvkondi ühendavaid väärtusi. Ma arvan, et just OMA MAA ja sellega lahutamatult seotud KULTUUR on olnud meie rahva ühisväärtuste kasvupinnas.

 

Väärtused, mis kannavad rahvuslikkust, on igikestvad, neile rajaneb meie tulevik. Meil on rohkem usku tulevikku siis, kui kanname endas killukest minevikust. Mälestused,  on suur osa meist, mis ei lase meil närtsida. Mälestused toidavad ja  hoiavad meid. Minevikku õpime tundma mitte selleks, et sinna tagasi igatseda, vaid selleks, et leida sealt püsiväärtusi oleviku ja tuleviku jaoks. Olevikku ei saa me muuta, tulevikku aga küll. Tulevikku muudavad meie tänased teod.

 

Kõik sõltub sellest, millele me oma tegemistes rõhu paneme, mida loeme edu võtmeks, mida ja kuidas õpetavad koolis õpetajad, milliseid väärtusi jagame oma lastele, mida väärtustab riik.  Meil on väga palju, mida kalliks pidada ja hoida, mille üle uhked olla.

 

Meile on antud suur vastutus kanda edasi Naiskodukaitse aateid, väärtustada meie kodumaad, oma riiki ja rahvast,  kultuuri ja pärandit.

 

Me võime endalt veeretada vastutuse ja minna mere äärde kuldkalakest püüdma, kes meie soovid täidaks. Aga sel juhul seisame seal kümne aasta pärast tühja käe ja kõhuga. Ei, kuldkalakest ei tasu püüda. Kuldkalad on muinasjutus.

 

„Oma RIIGI EEST VASTUTAME me kõik koos ja igaüks eraldi“, just nii on öelnud meie armastatud president Lennart Meri.

 

Mõelgem meiegi, kuidas anda oma panus, et  Naiskodukaitse kui organisatsioon jääks ajas püsima, et meie sõnadest saaksid tsitaadid, tegudest  PÄRIMUS .

 

Kui meil on selleks vaja vaadata minevikku, siis tehkem seda. Siinkohal vaatan minagi minevikku ja lõpetan oma kõne Anton Hansen Tammsaare tõdemusega Tõe ja õiguse V köitest: „ Isamaa on ju nagu naine: kui sa ütled, et sa teda armastad,  siis pead teda ka kasutama, muidu on sinu armujutt tühine."

 

Tänan kuulamast!

 

FastLion CMS

Kõne isamaale 2014 -

Kõne isamaale 2014 -

Foto: Liivi Reinhold Täna, siin Viljandi Pärimusmuusika aidas viibides, on minu arvates sobilik mõtiskleda pärimuse hoidmise teemadel Pärimuse hoidmine on ülimalt tähtis, sest rahvusliku ajaloo- ja kultuurimäluga on seotud ka meie identiteet Austatud Naiskodukaitse esinaine, head naiskodukaitsjad!Minu tänane kõne algab Juhan Liivi luuletusega Isamaale.Ma tean, liig selgesti tean,mis oled sa, mu isamaa!Seda tunda sain uneta öödelja kõigil mu vaevastel töödel –võin julgesti ütelda:Sa oled seesama elu,mis sinult pärinud ma.

Kõne isamaale 2014 - Tiina Ott, Sakala ringkonna esinaine

www.naiskodukaitse.ee © 2024 » Naiskodukaitse