Kõne isamaale 2012 - Maris Mäeotsa, Jõgeva ringkonna esinaine

Tahan rääkida teile, kallid saalisviibijad, üha kasvavast isamaa-armastusest… äkki tunnete mõnes lauses ära enda.

Küsisin endalt juba aasta tagasi, kust tuli minusse Eesti riigi kaitsmise tahe. Eks see pilt ole killukestest kokku pandud, aga suurim roll on vanaisa küüditamisel. Vanaema järgnes talle Siberisse, ilma et oleks sõnakestki vene keelt rääkinud. Koos loodi võõrsil pere ja elati lootuses taas kodumaale tulla. Kaugel Siberis olles loodi eestlastest sõpruskond, kellega suheldi …. kuni surmani.

Mind ei kasvatatud lapsena Eesti traditsioonide järgi, kuid mu ema lubas teha mul ise valikuid. Need valikud olid kirjutatud geenidesse. Minu tee viis mind kodutütreks. Enda proovilepanek, armastus kaaslaste ja isamaa vastu aina kasvas. Loogiline jätk oli … te näete seda ise.

Ma pole iialgi küsinud, mida riik mulle annab, et ma teda kaitsma peaks. Hämmastav on see, et mõned mehed mu tutvusringkonnast ei mõista, miks ma tahan oma maad kaitsta, kui end maadligi suruva seljakotiga taas õppustele tassin.

Mõistetamatuks jääb mulle, kuidas lahkuvad naiskodukaitse ridadest niiöelda „vanad olijad“, kas neile on siis tõesti tähtis medaleid täis riputatud rind või on nad väsinud ühepoolsest isamaa-armastusest. Mina tunnen vastuarmastust oma kaaslaste näol, rõõm on kohtuda ammuste tuttavatega, leida üha uusi aatekaaslasi… Ma ei vaja medaleid oma töö ja aastate eest Naiskodukaitses, ma vajan kaaslastega head koostööd arengu nimel.

Kuid me ei peaks muretsema naiskodukaitsjate arvu pärast, sest nii kaua kui noortele õpetatakse koolis Eesti ajalugu ja nii kaua kui noored tunnevad huvi oma vanavanemate nooruspõlve vastu, ei pea me muretsema – meis säilib ühtehoidmistunne ja oma riigi kaitsetahe. Meid on ohuolukorras rohkem, võrdleksin organisatsiooni mesilastega – igaüks lendab tarust väljaspool rahulikult lillelt lillele, aga kui keegi peaks ründama mesipuud, siis me ei ole üksi, siis on meid palju…

Vabatahtlikke juhte ja instruktoreid piinab öösiti sageli küsimus: kas ma kardan läbi põleda? Mina kardan küll, aga kes ei põle, ei saa ka läbi põleda.

Soovin teile oskust hoida isamaa-armastuse leek üleval nii, et see põleks kogu aeg ühtlase leegiga, mitte kui säraküünal ja ainult hetke.

Tänaseks päevaks soovin teile oskust teha organisatsiooni arengu nimel südame jaoks õigeid otsuseid! Tänan!