Kolmandat korda Alfons Rebasele pühendatud rännakul

Staabiülema meelitused kõrvus helisemas tundub retke algus mulle paljulubav: vähemalt 10 kilo kaaluv seljakott pole ülemäära raske, relv (AK4 + 1 salv ilma laskemoonata) ei klopi küljeliha pehmemaks kui see niigi on, saapad ei hõõru, kusagilt ei valuta!

Niisiis 30 kilomeetrilisele rajale!  Enda üllatuseks jään kohe stardis retkeliste viimasesse veerandisse, aga võtan nõuks, et ei lase peagruppi silmist (mis küll paraku umbes 7-8 kilomeetri pärast juhtub). Venitan kõndides sammu ja oma arust hoian eesminejatega tempot ka, aga tulemust pole L. Püüan endale sisendada optimismi ning saan sellele ka tuge, kui avastan end lugemas ühele hoonele jäetud sõnumit: „Karula - heade mõtete küla!“ Aga miks ka mitte häid mõtteid mõtelda? Suts maad edasi  on ühe teise maja aknad kaetud kirjadega LEIB SAI LIHA KALA PIIM VÕI SUHKUR. Tõenäoliselt täna ma neid tooteid sealt kirjatud akendega majast poleks saanud osta. Palju üldse on taolistesse Eesti väikeküladesse poode alles jäänud? Muremõtted Eesti hääbuvast külaelust saadavad mind kuni ühe sõbraliku suurte kõrvadega koerani, kes arvatavasti enne mind on ka kõik teised retkelised üle nuuskinud. Koer tundub asjatundja – ei hammusta ega midagi, lahkume üksteisest lugupidamisega ja tagasihoidlikult. Järgmine vaatamisväärsus on teelt paistev lõke ja lõkke ümber askeldav mehekuju. Kahjuks jääb sedapuhku küsimata, kas tegemist on traditsioonilise 13. oktoobri lõkkega või teeb mees seda tänavu täiesti spontaanselt...

Samm on liikumisel tuntavalt aeglasemaks muutunud. Jajah, olen ka varem endale püüdnud selgeks teha, et enne võistlema tulemist peab trenni tegema, muidu hakkavad võistlusrajal mustad mõtted meelt mürgitama. Igapäevasest lapsejalutamisest linnavahel vist ikka võistlusvormi saamiseks ei piisa! Aga ma liigun siiiski! Vaatan miskipärast korra tagasi ja näen, et keegi rohelisekirju kiirkõndija jälitab mind. Põnev! Saab veel kellegagi võistelda! Kiirkõndija aina läheneb ja läheneb, vaatan kontrolli mõttes veel korra tagasi ja siis veel automaatselt ühe korra -  see on ju meie Toomas-Hendrik! No ei. See ei ole võimalik, kus on siis presidendi saatjaskond, kui see on Toomas-Hendrik? Veel üks tagasipilk ja tõepoolest on see keegi mees, kes on väga härra Ilvese sarnane, aga on siiski hoopis Abja Gümnaasiumi direktor Ojamaa. Kui ta kõnetusulatusse jõuab, usutlen teda, et miks ta siis niimoodi teistele edumaa andis. Ta vastab, et pidi hommikul üht kodunt plehku pannud koera otsima ja seepärast hilineski retke starti. Innustan teda oma tempos (st minust kiiremas) edasi minema, aga esimesse joogipunkti jõuame siiski koos. Vesi maitseb hea ja kulub igati marjaks ära.

Asun uuesti rajale meetreid mõõtma. Mu kullakallid väikesed varbad on saabastes end üsna kehvasti tundma hakanud ja tean juba ettte, et see lõpeb neile villidega. Rõõmustan aga selle üle, et peagi saan järele kahele noorele vabaklassi poisile, kellele retk vist üle jõu on hakanud käima. Kuigi julgustan neid endaga kaasa tulema, jäävad nad minust kiirelt maha. Kui raja äärde jääb Oskari Lihatööstus, meenub tuttav, kes seal külmaseadmeid paigaldamas käis ja samas tekib koheselt soov end ühe piibuvorstiga (minu poja Mati väljend õllesigari kohta ) kosutada.  Tahtmine on taevariik, aga saamine teadagi iseasi L.  Pärast kenasti korras Saarepeedi asula läbimist saabub toitlustuspunkt, kus ammutan jõudu kahest pirukast ja puljongist ning veelkord veest. Teibin sealsamas toitlustuspunktis ühe väikese varba leikoplastiga kinni, teadmata kas teen asja paremaks või hullemaks.

Pisut puhanuna ja toidust jaksu juurde saanuna asun teele. Ikka uhkes üksinduses. Oma mõtteis ja tähelepanematuses oleksin peaaegu ühe suunaviida märkamata jätnud ja teab kuhu hooga sammunud. Tean, tean – ei olnud mul see hoog nii suur midagi ja varbad ikka valutasid. Püüan positiivne olla ja keskenduda valust mitte väljategemisele. Märkan, et ilm on oktoobri kohta päris kena, kohatise päikesepaistega ja et Viljandimaa külades vahelduvad hoolitsetud majapidamised pisut hädisematega nii nagu mujalgi Eestis.

Palju on veel maad lõpuni? Kuigi rada on korraldajate poolt suunaviitadega hästi tähistatud, on kaardilt raske hoobilt tabada, kui palju käidud on. Ohhoo – keegi on teele punase värviga kirjutanud „20 KM LÄBITUD – NAERATA !“ Üritan naeratada.

Püüan kiirust lisada ja pisut jooksusammugi teha, aga raske on. Küllap meenutan oma kõnnakult tädi Aimet: tädi Aimel on luude hõrenemine ja ta on vähemalt kuuekümneviiene. Aga küllap kimbutab väsimus nüüd ka minu nägemisulatusse jõudnud kahte vabaklassi retkelist, kellega vaevaliselt ent kindlalt vahemaa väheneb. Pisut jõudu annab ka see, et mu parim Viljandi sõbranna annab teada, et on mu perekonnaga mulle vastu tulemas. Mu rõõm on äraütlemata suur kui näen tuttavaid kujusid endale kaasa elamas. Mõtlen siis, et kui ma täna malevalt auhinda ei saa, siis äkki minu perekondlik taustatiim premeerib mind? Lootust, proua, peaks ju olema! Tulid sõbranna oma kahe väikese lapsega ja mu kallis kaasake minu kahe väikese kullakesega. Viimases joogipunktis tahab Mati kangesti minu seljas olevat püssi endale saada (ta on suur relvade fänn). Ei unusta isegi „Palun!“ lunimisele ette ütelda. Annaksin meeleldi osa koormast kellelegi teisele kanda, kuid siiski jääb Mati soov täitmata. Mu kallis kaasa hüüab mulle, et jäänud on vaid lõpujooks ning et pean pingutama ja neist kahest retkelisest veel mööda saama. Oh, jäänud on veel 3,5 kilomeetrit ja ma ju peaksin jaksama seda joosta. Jalad jaksavadki veel pisut pingutada, kuigi lohistan neid üsna jõuetult mööda maad. Ühel hetkel märkan, et jooksusamm ongi kergem taluda kui kõndida. Ja seal ta ongi, see mast, mis Sakala maleva taga kaugele ära paistab. See pole eales varem nii kauge ja armas tundunud.

Lõpetan oma kolmanda läbitud Rebaseretke ajaga 4.56.08. Olen väsinud ja õnnelik, seda tunnet ma tulingi leidma, viiest villist hoolimata.  Minu lugupidamine minust kõvematele tegijatele ja austus korraldajatele ning läbiviijatele. Kohtumiseni järgmistel retkedel.