Koguva lähedal Sääreotsas, kus valmistusime matka esimeseks etapiks, ligi kolmekilomeetrise lee ületamiseks, sai üsna ruttu selgeks, et ainult päikesesäras meie päev ei möödu – toidumoona jagasime kottidesse kiirelt tiheneva vihma saatel ja mõnel voolas vesi mööda selga alla juba enne, kui vihmakeebi endale peale jõudis visata. Seltsimeeste nägudel võis märgata tõsist entusiasmi. Keegi ei muretsenud enam ülearu selle pärast, kui märjaks meie püksisääred läbi vee sumades saama hakkasid. |
Lee peal oli meretase kõrge, küündides keskmiselt põlvini, aga vähemasti oli vesi soe (seda arvamust kõik ei jaganud). Ootusärevusega eelseisva sihtpunkti, Kõinastu poole vaadates avanes matkaseltskonnale innustav pilt – üle laiu ilutses kirgas vikerkaar ja pilveservast piilus päike. Vihmgi oli pisut järgi andnud. Tegelikult oli see veidi üle tunni kestnud vees sumamine üldse üks omamoodi looduse vaatemäng – merepind kord sädeles päikesepaistest, siis muutus uue läheneva vihmakardina tõttu sumedalt matiks ning keskpaigas kattus selle sametine pind piiskadest tekkinud veepärlikestega, siis sillerdas lainetes jälle valgus. Kõinastu poole lee otsa oli meile vastu tulnud meie võõrustaja Tiit Võrklaev. Kõinlase kaastundliku huumoriga öeldud “No te saate täna ikka vett nii ülevalt kui alt!” kõlas hiljem veel korduvalt ja võttis päeva üsna kenasti kokku. Aga lisaks vahelduvale veele kogesime sellel matkal veel nii mõndagi muud meeldejäävat – meie retk viis meid piki kivist läänekallast laiu tippu tulepaagi alla ja sealt mööda rohtunud teed küla keskele, kus kinnitasime katelokis valminud toiduga keha, vaatasime vanu pilte Kõinastust ja kõinlastest, kuulasime lugusid möödunud aegadest, külastasime kohalikku muuseumituba ning laulsime ühiselt ka Kõinastu hümni.
|
Tiheda päevakava tõttu me siiski rammestust kehasse lasta ei saanud – peale lõunapausi vinnasime taas kotid selga ja asusime tagasiteele. Põikasime veel läbi ka Nuka talu hoovist, kus kunagi toimusid legendaarse filmi “Mehed ei nuta” võtted. Üksteisele otsa vaadates oli selge – ka naised ei nuta – naeratus suul, jätsime oma võõrustajatega hüvasti ja asusime tagasiteele. Jälle läbi vee ja ikka vihmaga võidu. Meri oli muutunud tulemisega võrreldes tujukamaks – pruunikasroheliste lainete harjal võis märgata ka pisut valget. | ||||
Tagasi Muhumaale jõudnuna tõdesid kõik, et kehalist koormust oli selja taha jäänud matk igaühele omajagu pakkunud. Tegeleda tuli ka väikese trauma tohterdamisega, sest häguses vees oli varitsenud üks salakaval kivi. Päev polnud aga veel sugugi lõppenud. Järgmisena sõitsime Piirile. Muhu Seikluspargi juures saime endale pähe kiivrid ja teejuht Jaan Kesküla viis meid avastama Piiri endist sõjaväeosa ning metsas peituvaid kaevikuid. |
Retk oli nii põnev, et keegi ei märganudki, kuidas planeeritud tunnist sai ootamatult hoopis poolteist.
Koduteele asudes võisid kõik osalejad nentida, et päevas oli palju elamusi - jagus nii füüsilisi väljakutseid kui ka uusi põnevaid teadmisi ja elamusi. Unetus ilmselt ühtegi matkaseltsilist sel öösel ei kimbutanud. | ||||
Naiskodukaitse tegevus
Väljaõpe, Tegevusvaldkonnad, Mentorlus, Tegevusplaan, Eelmised sündmused, Sündmuste arhiiv, "Ole valmis!" äpp
Tutvustus
Väärtused, Struktuur, Põhikiri, Sümboolika, Võsu õppe- ja puhkekeskus
Ajalugu
Enne II maailmasõda, Taasloomine, Virtuaalne muuseum, Naiskodukaitse juhid ajaloos, Aastaraamatud
Ringkonnad
Alutaguse, Harju, Jõgeva, Järva, Lääne, Põlva, Pärnumaa, Rapla, Saaremaa, Sakala, Tallinn, Tartu, Valga, Viru, Võrumaa
Astu liikmeks
Võta ühendust oma elukohajärgse ringkonna esinaise või instruktoriga, kontaktid leiad ringkondade alt. Loe liikmeks astumisest veel edasi..
Meie, naised
Sissejuhatus, Keskjuhatus, Persoonilood, Kõne Isamaale