Kes ütles, et Eestis pole mägesid?

Mets Valgehobusemäe suusakeskuse ümber peidab endas ettearvamatuid ja käänulisi radu. Läksime Marje-Annega peale kohale jõudmist suuski proovima ja vaatama, kuidas rada algab, kui selgus, et tagasi minna ei saagi. Sõitsime siis 3 km raja läbi ning jõudsime järeldusele, et kui suusad natuke paremini libiseks, siis pole hullu midagi. 

Pühapäevasuusatajana ei tea ma määrimisest kuigi palju ja otsustasin, et jätan asja proffide hooleks. Ülekoormatud hooldaja küsis, et kas paneme "pidamist" ka, vastasin pikemalt mõtlemata, et paneme - ikka kõike ja rohkem! Vahetult enne oma stardi aega panin suusad alla ja avastasin, et "pidamist" oli kõvasti. Hea, et esimese sammu pealt käpuli ei käinud. Selgus, et nii määritakse suuski ainult klassika stiili harrastajatel. Mina oskan ainult uisusammul edasi liikuda, mis tähendab, et minu suuskadele oleks aidanud ainult libisemist soodustavast määrdest. Kibekiirelt sai "pidamine" maha kraabitud ja jõudsin õigel ajal starti. Suusad libisesid normaalselt, mitte liiga palju, sest hoidku selle eest, et liiga kiirelt mäest alla läheks.

Minu vanuseklassile oli ette nähtud 5 km ring, mis üllatas peale teist kurvi korraliku tõusuga. No mis siis ikka, oligi arvata, et on raskem kui lühike ring. Peale teist järsku tõusu mõtlesin, et no nüüd peaks küll ainult laskumisi tulema, sest enam kõrgemale minna ju ei saa. Sai küll. Mitu korda. Sammhaaval viimasest tõusust üles minnes vaatasin, kuidas suusakepid suure pingutamise peale vibuks paindusid ja tundsin, kuidas riided seljas järjest märjemaks lähevad. Suure kirumise ja punnitamise peale mäetipp vallutatud pidi sealt ju alla ka tulema. Finiš juba paistis ja mäe all ootasid pealtvaatajad, kes (mulle tundus) tahtsid hirmsasti mõnda mahlast kukkumist pealt näha. Minu õnneks valmistasin neile pettumuse ja jõudsin kauaoodatud finišisse. Tehtud.

Peale kuuma sauna ja hernesuppi istusime laua taga ja arutasime vanal tuttaval teemal - miks nii vähe osalejaid. Tallinna malevast oli kohale tulnud väike bussitäis kodutütreid ja noorkotkaid. Teises bussis olid Karin Muru, Evelin Verš, Marje-Anne Hendrikson, Enn Kaasik, Margus Rein ja Villu Teder. Punktisumma jäigi kesiseks selletõttu, et teistel ringkondadel oli kohal rohkem rahvast. Samuti ei tulnud kasuks meie noorte katkestamine ja õigel ajal starti mitte ilmumine.

Alati võib muidugi ilma süüdistada ja öelda, et Tallinnas pole palju võimalusi suusatamiseks. Samas oli ju ka selle ürituse eesmärk suusasporti arendada ning miks mitte selliseid väheseid võimalusi ära kasutada. Lõuna-Eesti rahvas seevastu teenis enamuse auhindadest ning meie au päästsid vaid Enn ja Margus, kes said 3. koha meesveteranide klassis.

Tallinna ringkonna esindaja Marek Koppelmann, kes lahendas kohapeal tekkinud pesemisvõimaluse probleemid, hoolitses võistlejate ja võistluse ajakava järgimise eest nentis: “ Võistlejad on nagu ikka enne starti elevil, mistõttu jäid meie read hõredaks rivistusel ja kaotati punkte hilise stardi tõttu. Muidu olid kõik tublid ning tulemuste pärast ei tasu ülearu palju muretseda - keegi ei nõua, et kõik oleks tipptasemel suusasportlased.“

Peale väikest kohvi ja küpsiseid asutasime end tagasiteele. Bussiaknast väsinult punast päikseloojangut vaadates sain kokkuvõtteks mõelda, et päris tore päev oli!

Tulemuste protokoll.