Käsk magada nii palju kui võimalik, sest homme…

Võibolla on minu võimas kogemus sõdurioskuste moodulist seotud ka isikliku võidutundega, sest aasta alguses seatud eesmärk sai täidetud - läbida kõik moodulid selle aasta jooksul. Olles varasemalt kuulnud ärevust tekitavaid lugusid sõdurioskuste mooduli kohta, oli endalgi õppele minnes alguses ebakindlus.

Õppimine algas 28 kursuslase esimese ülesrivistamisega – kuidas asetsevad viirud, mida tähendab kolonn, kuidas liigutada kogu rühma edasi-tagasi, kuidas anda käsklusi, loendada ja raporteerida. Rivistusel jagati kursuslased jagudeks, valiti ametitesse jaoülemad ja jaoülemate abid, määrati jagude vastutavad instruktorid ning jagati esimesed ülesanded. Viivitamatult tuli tegutsema hakata, sest tsiteerides laagriülemat: „Aeg on raha ja raha meil pole!“ ning esimene  loeng juba algamas, polnud enam mahti oma  emotsioonidega tegeleda. Kiirelt varustus kätte, telklaager püsti, katelokiga sõduri toitu valmistama, ahju kütma, laagri rutiini ning - hügieeni õppima, öise ahjukütmise vahtkondi määrama. Öörahu ja käsk magada nii palju kui võimalik, sest homme...

On olnud mugavamaid öid, ent kogemus sellest, kuidas kohaneda jaosuuruse hulga inimestega ühes telgis, kuidas paigutada varustus ja magamisasemed, kuidas kolistada ahjuga võimalikult vaikselt, kuidas taluda niiskust ning varahommikust jahedust ja kõige selle juures suuta end järgmiseks tegusaks päevaks välja puhata, on omaette väljakutse. Sellega hakkama saamist on võimalik harjutada ainult olukorras olles. Ja igaüks ei vastuta ainult enda puhkuse eest – iga okas loeb ning tugev ja tegutsemisvõimeline meeskond moodustub üksikisikutest. Suur tänu köögimeeskonnale, kelle soe hommikujook, maitsev puder ja naeratavad tere-hommikud käivitasid hea meeleolu ja tegutsemisvalmiduse ülikiiresti.

Tegudele! Sõdurivarustuse, kaardi- ja kompassiõpe, formatsioonid, maastikul liikumine ning käemärgid, vee ületamine, veoauto kastis sõitmine, relva-, side- ja varjumisõpe, kamuflaaž. Teema instruktor ei jõua iga õppurini ja nii asusid grupid üsna kiiresti omavahel koostööle – kes kiiremini teemast aru sai või eelnevalt teadmisi omas, asus kaaslasi juhendama. Eks olegi  Naiskodukaitse üks suundi jagada oma teadmisi. Õhtupoolikul sai kõik päeval õpitu maastikurännakul praktikas ning instruktori järelvalve all ära proovitud. Uut infot tuli nagu vett tuletõrje voolikutest - ja see kõik vaid tutvustavalt, sõdurikogemuse nuusutamiseks!

Õhtul oli aktiivset ja vaimset tegevust ühendav meeskondade tegevusmäng. Ma ülesandeid ei kirjelda, et neid ka edaspidi kasutada saaks, ent suures pildis oli eesmärk meeskondade kohanemisvõime, organiseerumise, otsuste vastuvõtmise, koostöö, vastastikuse arvestamise ja toetamise tugevdamine. Milline tegutsemishoog, naer, kaasaelamine, organiseeritus, koostöö! Hämmastav energia ja entusiasm pika päeva lõpuks!

Ja siis see juhtus!  Kursuse ülema käsk jaoülematel koguneda. On tekkinud olukord , mis nõuab viivitamatut valmisolekut, valvsust ja tegutsemist. Ohhohooo, milline öö! Tähistaevas, tuulevaikus, kastene maapind, mets, pimedus, varjud, sahinad, sosinad, liikumine, hiilimine, hüüatused, valgussähvatused, lahingumürin, kahtlased seltskonnad, muusika, tundmatud masinad, ja mida kõike veel öösse ette kujutada võib!

Hommikul, pärast paaritunnist (paar tundi ja juba teine öö!) kooma-laadset und sooja kohvi juues, keerlevad peas küsimused: „Kas see oli unes või ilmsi? Kas päriselt ongi selline sürreaalsus võimalik ja üleelatav? Kuivõrd möödunud ööst aimdub lahingsõdurluse tõeline olemus?“ Seda naerma-ajavat sürreaal-absurdsuse tunnetust on isegi keeruline sõnadesse panna. Aga me elasime selle üle - vahetustega patrullisime kogu öö ja pidasime patrullipäevikut, kaitsesime oma strateegilisi objekte ja telklaagrit, seisime üksteise eest, andsime oma parima, saime kogemuse, saime targemaks, osavamaks, julgemaks ning õppisime üksteist usaldama.

Ja ega viimaselgi hommikul pikalt uneleda lastud – laager kokku pakkida, varustus tagastada, valmistuda lõpurännakuks, et kõike eelmisel ööpäeval õpitut veelkord harjutada. Etteantud aja jooksul tuli umbes 5 km pikkusel maastikurajal kasutada kaardilugemise, orienteerumise, koordinaatide leidmise, rühmana liikumise, ümbruse jälgimise oskusi ning lahendada erinevaid ülesandeid. Taaskord näitasid kõik kursuslased tunnustustväärt õppimisvõimet, uute oskuste ja teadmiste kiiret omandamis- ja rakendamisvõimet, organiseeritust, kes juhtimise ja kes käskude täitmise võimet, üksteise tugevuste märkamist ja nende rakendamisoskust ning kohanemise paindlikkust.

Tõepoolest, iga okas loeb ja selle kursuse osalejatega läheks uhkelt iga kell uuele seiklusele. Ja mitte ainult selle kursuse osalejatega, vaid tunnen teatud sisemist usaldust kõikide Naiskodukaitse naiste suhtes – üks kõigi, kõik kodumaa eest. Sügav kummardus pühendunud juhtidele, instruktoritele, toitlustajatele ja abijõududele.