Kampsikute lugu

Paar päeva lasin oma emmel üksi puhata ja arstitädid nõustusid mu suure kisa pärast ainult söötmisajaks emme juurde viima. Pärast 6-päevast reisi oma läbipaistva kaarikuga Tartu Kliinikumi sünnitusosakonnas, tuli kätte päev päris oma koju minna. Emme tagastas intensiivravipalatisse mu sinised papud, mida kellegi hea inimese käed olid valmistanud.

Kojuminemispäeval oli tööl minu lemmiktädi, kes näitas emmele, mida minuga kodus peale hakata, ma ju ise veel päris hästi ei oska end veel pesta ja külmkapi link on ka veel nõnda kõrgel.  Selgus, et mõned emmed unustavad papusid ja muid riideid tagastada ning külmal ajal sündinud pisikestel põnnidel polegi midagi eriti selga panna. Aga minu emme on ju Naiskodukaitses ja otsustas abi pakkuda, et proovib tegusate naistega kududa minust ehk pisematele kampsuneid.  Emme pildistas üles kampsuni, mida näidiseks sahtlist välja võeti.

Nüüd on käes jõuluaeg, mina olen selle ajaga väga palju uusi trikke selgeks saanud ja päris suureks juba enda arvates kasvanud. Emme kogus kokku 22  kampsunit, mida Jõgeva ja Tartu naiskodukaitsjad kudusid ja käis minuga koos uuesti nende toredate arstitädide juures intensiivravipalatis. Andsime üle suure hoole ja armastusega tehtud kampsunid, mida oli erinevas suuruses ka kõige pisematele mõeldes. Nägin esimest korda selles maailmas, millist head tunnet pakub andmisrõõm ja vabatahtliku töö. Ma ei tea, kas ka järgmisel aastal vajab kliinik tublide naiste abi, aga vajadusel pöörduvad nad naiskodukaitsjate poole! 

Annan edasi tänu kõikidele kudujatele, sest arstitädid ja arstionu  olid väga liigutatud –  suutsime koos teha neile ja pisikestele sündivatele tüdrukutele-poistele tõelise jõuluüllatuse.