Kamavaht moosiga ja kartulipuder viineritega ehk traditsioone ei tohi murda

Ka naiskodukaitsjate jaoks oli see kaua oodatud, kuna juba mitmendat aastat kasutame võimalust, et oma baasväljaõppe välitoitlustuse mooduli praktika teha just selles laagris, kus on täidetud kõik tingimused – teha süüa 3 toidukorda järjest (meie tegime 11 toidukorda), vähemalt 40 inimesele (laagris oli 434 noort ja täiskasvanut) ja välikatlas (meil oli neid kaasas neli).

Suvi on väljas söögi tegemiseks ja ka söömiseks väga hea aeg. Vähemalt nii võiks ju arvata. Alati see nii aga pole, eriti Peipsi ääres, kus ei kehti ükski ilmaennustus. Nii saimegi joosta ootamatu paduvihma eest tehes balletihüppeid üle lompide, käes kandikud hommikupudrukõrvaste juustude ja vorstidega. Õnneks oli söögiala varju all, nii et noored pääsesid vähemalt hetkeks vihma käest. Ja siis tuli jälle päike, mis kuivatas telgid ja parandas tuju.

Oleme juba kümmekond aastat teinud noortelaagris süüa sama menüü järgi, nii et kauaaegsemad laagrilised juba teavad oodata meie kamavahtu moosiga, viimase õhtu kartuliputru viineritega ja värsket hapukurki, mis pannakse käima otse laagris. Meie jälle märkame rõõmuga, et laste toitumisharjumused on muutunud – kui veel 7-8 aastat tagasi prooviti värsketest salatitest mööda hiilida, siis nüüd süüakse kõik ära ja küsitakse veel juurdegi. Ka pudru ja maisihelveste vahekord on muutunud väga palju pudru kasuks. Siin on kindlasti „süüdi“ ka meie peakokk Maret, kes lihtsalt oskab meisterliku keetmise ja maitsestamisega iga poisi ja tüdruku putru armastama panna.

Selline üle 400-pealise seltskonna toitlustamine on paras väljakutse, aga meil on kujunenud vahva kamp, kes igal aastal rõõmuga kokku tuleb, et mõnusalt aega veeta ja lastele head tuju tekitada. Nagu eespool öeldud, on viimastel aastatel ühinenud meiega ka arvukas praktikantide hulk, seekord lausa 28 inimest, kes hästi nelja päeva peale laiali jagunesid, nii et igal toidukorral oli tegutsemas 10 vana olijat ja enam-vähem 10 uut tulijat. See seltskond kooris laagri jooksul kamba peale 210 kg kartuleid ja lõikas „põrsakesteks“ 1740 viinerit. Vanadel olijatel sai küll kästud istuda oma käte peal ja nautida vaadet Peipsile, et praktikandid ikka täiskoormuse ja kogemuse saaksid, aga no kussa... nii kui range pilk pealt ära läks, haarati noad ja asuti ka ise tööle.

Nii see siis läks, saime lastelt spontaanseid kiiduavaldusi meie tehtud roogadele ja söögitegemispisikuga nakatatud uusi toitlustusgrupi liikmeid. Aitäh, kullakesed, teiega koos tegutseda oli puhas rõõm! Teeme seda jälle!

P.S. Eriteade Ranna küla varestele – need neli värvilist nuustikut, mille te laste nõudepesuliinide juurest sisse vehkisite, ei kõlba tegelikult pesamaterjaliks!