Käin seni kuni saan esikoha - olgu see siis mistahes vanuseklassis!

Küsisin neljalt osalenud naiselt nende kogemuste, raja ja muljete kohta ning kas plaanivad võtta osa ka järgmisel aastal. Nii kõlasid vastused.

Angela Mandel:  Ma olen ka varem jooksnud 21 km, aga relvaga ja selle kaaluga tegin seda küll esimest korda. Üritus meeldis  ja eesmärk oli saada ka medal.  Kõige raskemad oli rajal mäed, sood ja muld. See rada ei olnud nõrkadele.  Mulle isegi tundus, et  42 km joosta on kergem kui läbida sellel rännakul need 21 km.  Järgmisel aastal kavatsen püstitada uue rekordi!

Laine Tops: Osalesin kolmandat korda ning iga korraga tundub see olema kergemini läbitav. Kõige raskem minu jaoks olid esimesed viis kilomeetrit. Sealt edasi läks ainult kergemaks. Sain ennast  ning oma varustust testida. Rada kulges vahelduvalt mäest alla ja üles ning oli männimetsale iseloomulik. Kohati ka kruusane ja liivane.  Väga hea rada ja ka märgid olid väga hästi näha. Eksimisvõimalust ei olnud. Meeldis veetakistuse ületamine, mida  oli võimalik teha seekord kahel erineval viisil. Tagasi toob ikka seltskond ning ühtekuuluvustunne. Seda peab lihtsalt ise kogema. Plaanin ka järgmisel aastal osaleda.

Jelena Nesterova: Kindralijooksul käisin viimati 10 aastat tagasi, mil see oli üks kohustuslikust “etapist” meie Sõduribaaskursusest. Ettevalmistus jooksuks oli jalgade plaasterdamine, hommikul pudru söömine ning loomulikult varustuse kontroll, et püksid ei hõõruks ja seljakott istuks hästi. Rada oli parajalt raske. Eks ta oli vastav meie metsasele maastikule - muda ja liiv, tõusud ja langused. See ongi Alutaguse! Kõige raskem oli tegelikult läbida viimaseid kolme kilomeetrit, kus tõusud vaheldusid langustega, sest jalatallad olid juba hellaks muutunud. Aga kokkuvõttes oli täitsa tore, sest ilm oli soosiv ja seltskond lõbus! Järgmisel aastal osalemise otsustan järgmisel aastal. 

Jana Tiganik: Mina käisin teist aastat. Eelmisel aastal olid jooksu lõpus mu jalad katastroofilises olukorras, kuigi olin saapaid eelnevalt „sisse käinud“. See „sissekäimine“ aga ei andnud tookord mingit tulemust. Proovisin nüüd enne rännakut uuesti, kuid sama lugu - peale kuuendat kilomeetrit hakkasid ikka hõõruma. Selliste saabastega ei saanud ju minna! Otsustasin, et ostan uued saapad. Läbisin 21,1 km ainult ühe väikese villiga. Jeee, investeering tasus end ära! Rada oli vägev, mäest üles, mäest alla. Lõpp oli eriti raske, „magusamad“ mäed olid lõppu jäetud - ise oled üsna läbi ja lõppu ei paista. Öösel hakkasid puusad ja põlved valutama ja kuidagi ei saanud olla. Koormus oli siiski suur. Olen aga õnnelik - tegin 1,5 minutit parema aja kui eelmisel aastal. Eesmärk oli küll alla kolme tunni, aga eks siis järgmine kord. Kindlasti lähen järgmisel aastal uuesti. Käin seni kuni saan esikoha....olgu see siis mistahes vanuseklassis! 

Fotod: Jelizaveta Fomitšova