Kaasamine pole pelgalt kaasaminemine

Kaasamine iseenesest ei ole meie ühiskonnas midagi uudset. Laiemalt võib kaasamist vaadelda meie igapäevaelus, sest kaasame oma pereliikmeid, sõpru ja kolleege erinevatel eesmärkidel ja viisidel, näiteks ühistesse ettevõtmistesse, aruteludesse. Soovime, et meie tegutsemise motiive ja eesmärke mõistetaks ja toetataks.

Kaasamine avalikus sektoris on aga tegevus, mis mõjutab meid ühiskonnaliikmetena hoopis laiemalt. Avalikus sektoris peame kaasamisega silmas ühiste dokumentide väljatöötamist, aga ka teed parima tulemuse saavutamiseks.

Meie organisatsioonis teevadki enim muret väheaktiivsed liikmed. Vahel on tagasihoidlik tegevus ajutine ja seotud peres toimuvaga. Nii võib beebi ema olla „kadunud“ aasta või enamgi, samuti need, kes peavad hooldama oma lähedasi. Ka välismaale tööle siirdumine on üks põhjus, miks osalus on tagasihoidlik. Need põhjused võivad ajapikku mööduda ja liige on taas tegus.

Kui jätta kõrvale teada-tuntud põhjused, siis kus on teised kadunud liikmed?

Kellel pole transporti, kellel segab töö, kes ei taha üksinda minna kodust välja. Põhjuseid ei oska vaid andetu leida. Tegelikult on ehk üks enim levinud põhjus enesekindluse puudus. „Ah, mis nüüd mina, teised teevad paremini, äkki keegi arvab teisiti ...“ Sarnaseid lauseid kuuleb sageli, aga kui saab selle tagasihoidliku tegutsema meelitada, siis võib teinekord tulemus olla super!

Veel oleme ilmselt kõik kiitusega kitsid. Kas tuleb meelde, millal kellelegi enda kõrval hea sõna tehtu kohta ütlesid?! Ilmselt mitte liiga tihti. Nii jäävadki eriti need, kes arvutis ja üksi mõnda ülesannet täidavad või taustajõuks on, tähelepanuta. Samas, kui neid poleks ülesande täitmisel olnud, oleks selle koha peal ilmselt „auk“.

Ehk siis ongi nii, et kaasamine algab märkamisest, heast sõnast ja siirast soovist midagi koos ära teha!

Kodanikuühiskonna lehel on kirjas, et kaasamise hea tava on põhimõtete kogum, millest lähtuvalt teevad koostööd kodanikuühendused, huvigrupid, avalikkus ja avalik sektor. Kodanikuühendustel on vajadus oma liikmeid kaasata. Kokkuleppeid täidetakse alati kahepoolselt ja see tava on seeläbi lähtekohaks mõlemale osapoolele.

PLAANID, PLAANID!

Veel olid õppepäeval jutuks meie plaanid.  Helen Allas, Naiskodukaitse esinaise asetäitja, rääkis 2020. aasta  plaanidest ja suunistest üldiselt. Enim peatus ta  meie, see on siis Lääne, Pärnumaa ja Saaremaa ringkondade ettevõtmistel täpsemalt.

Seejärel aitasid plaane pidada Saaremaa ringkonna instruktor  Piret Paomees ja Lääne ringkonna instruktor Svetlana Aug.

See, et kolme ringkonna koos töö sujus ja koostegemise vastu oli huvi, kinnitasid juba kohalolijad. Nii saigi uue aasta plaani lisatud nii mõnigi ettevõtmine, mida annab koos korraldada. Ja naabrid on meil kenad – vähemalt saarlastel!