KATARINA 2018

Enne kursust saime soomekeelse infokirja, millest saime teada mida kaasa peame pakkima ja mingi aimduse, mis meid võib ees oodata. Ühesõnaga teadsime, et kaasa tuleb võtta soojad riided, kummikud ja tõenäoliselt saame märjaks.

Reede lõunaks kogunes väljaõppebaasi üle kolmesaja naise, neist 29 olid veeturvalisuse grupis. Esmalt rivistati meid üles, jagati kätte lillad nokamütsid, mis oli kohustuslik vormi osa. Nii totter, kui see ka laigulise vormi juures ei tunduks. Ja peale seda oli söömine, seda oli neli korda päevas ja ausalt- saiakestest sai isu vist selleks aastaks täis.

Siis jagati kätte varustus ja no seda ikka oli, olenemata sellest, et enamik rõivaid tagastasime pühapäeval kasutust leidmata, tuli see suur kott majutusse ära tassida. Õhtul algas veel rividrill ja vahepeal tundus, et see on ikka missioon impossible. Soomlased näiteks ei rõhuta vasaku jalga takti nagu meie seda teeme. Aga kuidagi me avatseremoonial ikka marsitud saime, muidugi naerda sai ka parasjagu.

Järgnesid loengud veeturvalisusest, merepäästest, merekaartidest, esmaabist ja paljust muustki. Minu lemmik osa oli siis laupäeval kui meid lõpuks baasist välja mere äärde viidi. Esmalt saime tulekahju kustutada, ühe variandina tuletekiga ja teisena tulekustutiga. Kõik said proovida ja keda oli vaja juhendada said ka vajalikud teadmised edaspidiseks. Saime harjutada ka lõkke tegemist ning nostalgilise tunde tekitas ka toki otsas vorsti küpsetamine. Samuti jäi aega niisama päikese käes peesitamiseks. Meie jaoks oli uus ja huvitav vees olla ja merekaarti õppida, muid asju olime me oma baasväljaõpetel ja muudel kogunemistel korduvalt teinud.

Peale lõunat saime lõpuks kalipsod selga, sellele eelnes muidugi pikk loeng kaldakividel ja lõpuks saime vette. Kuigi olen sarnase koolituse läbinud oma töö puhul, oli seal jahedas vees tegutsemine ikkagi nauditav ja põnev. Esmalt saime harjutada koos püsimist ja liikumist ja lõpuks ka päästeparve ronimist. Kokku kestis see osa paar tundi, kahju oli kohe veest välja tulla. Ja kui alguses oligi natuke külm, siis pärast enam mitte.

Laupäeva õhtul oli väike meelelahutusõhtu ja kõik naised olid koos ja said laulda kitarri saatel karaoket, mis oli küllaltki omapärane. Samuti sai külastada kasarmu sauna, nii suures lavaruumis pole mina ja ka teised Eesti naised varem olnud ja kohe kindlasti pole ma ennem olnud saunas koos 43 naisega.

Pühapäeval saime veel esmaabiloengut ja oligi pidulik lõpetamine ja rivistus ning varustuse tagastamine. Ja hakkaski kodu poole sõit.

Kui alguses mulle tundus, et kursusekava võiks ju olla selline, kus väljakutse suurem ja õppus nõuaks rohkem pingutust, siis enam mitte. Sest tegelikult need naised kes seal olid, ei kuulunud ju kuhugi organisatsiooni nagu meie, vaid kõnekäänuna võib öelda, et nad olid võõrad tänavalt. Seda enam ma imetlen seda kuivõrd entusiastlikult nad uusi teadmisi ja oskusi ammutasid. Kui meile Naiskodukaitses on sarnased BVÕ moodulid tasuta, sealhulgas ka sõit ja söök ning majutus, siis need naised maksavad ise selle eest, et sellisel koolitusel üldse osaleda ja tahtjatest puudust ei olnud. Kohati see meenutaski nagu Ameerika stiilis laagrit, kuhu vanad käijad kaks korda aastas kohale sõidavad, et oma laagrisõpradega koos õppida ja siis läheb igaüks oma koju tagasi. Poole aasta pärast näeb ju samu sõpru jälle.

Antud organisatsioon loodi juba 1997. aastal, Katarina 2018 oli 41. koolitus ja korduvalt toonitati meile, et kõik on siia koolitustele oodatud, kaasaarvatud eestlased.  42.koolitus on Niksula 2018 ja toimub see septembris.

Meie saime huvitava kogemuse, kui teil tekib võimalus KATARINA koolitusest osa saada, osalege!