Millal ja kuidas jõudsid Naiskodukaitsesse? Minu tee sai alguse Hiiumaalt, kui liitusin seal kümme aastat tagasi sõbranna soovitusel. Sain seal tegutseda ja organisatsiooniga tutvuda paar aastat, kui tee tõi mind Saaremaale. Siis tekkis paariaastane paus. Ühel päeval nägin kohalikus Saaremaa ajalehes kuulutust, mis kutsus Naiskodukaitse teeõhtule. Osalesin sellel üritusel ja juba aasta pärast taastasime Leisi jaoskonna. Nüüd olen juba viis aastat tegutsenud Leisi jaoskonna aseesinaisena.
Mida on Naiskodukaitse Sulle andnud? Naiskodukaitse on mulle andnud kindlad sõbrad kogu eluks ja palju teadmisi igas olukorras hakkamasaamiseks.
Millised on olnud Sinu kõige eredamad hetked Naiskodukaitses? Kõige eredam hetk oli siis, kui taaslõime Leisi jaoskonna. Tegutseme 31 liikmega väga aktiivselt.
Millega tegeled oma igapäevaelus: kelleks oled õppinud, kus töötad? Millised on Sinu hobid? Oma igapäevaelus kasvatan oma kolme imearmast last. Õppinud olen rahvuslikku käsitööd ja dekoratsiooni ning lisaks ka floristiks. Hetkel töötan müüjana toidupoes. Minu hobideks on olnud terve oma teadliku elu käsitöö: nii kudumine, heegeldamine, kaunid kunstid (maalimine, ehete valmistamine, küünalde valamine) kui ka suur armastus lillede vastu ja nendest seadete tegemine. Aktiivselt löön kaasa ka Saaremaa lasterikaste perede ühingus vabatahtlikku tööd tehes. Viimaste aastate suureks lemmikuks on saanud ka vibulaskmine märki.
Mida annad Sina Naiskodukaitsele ehk milline on Sinu erialavalik organisatsioonis? Miks just see? Oma suure panuse organisatsiooni annan staabiassistendina – see eriala on väga põnev ja väljakutseid pakkuv. Õppustel täidame lahingpäevikut, teeme tööd kaartidega, suhtleme läbi raadioside üksustega metsas, edastame üksustele ohvitseride käskusid. Viimasel Admiral Pitkal sai hästi palju suheldud läbi raadiosidevõrgu üksustega. Teise erialana tegutsen ka toitlustajana.
Meie kõigi ööpäevas on 24 tundi, kust leiad selle jõu ja aja panustada kõige muu kõrval vabatahtlikuna riigikaitselises organisatsioonis? Kui seltskond on meeldiv, organisatsiooni üritused põnevad ja väljakutseid andvad, siis selle nädalavahetuse paar päeva pere kõrvalt saab ikka osaletud. Ka minu vanim tütar Meribel on liitunud kodutütarde organisatsiooniga ja tegelenud seal juba neli aastat. Tulevane naiskodukaitsja!
Aga kust võtad aja veel selleks, et kududa väikeste laste kõrvalt Saaremaa sõdurpoistele kolmkümmend sokipaari? Nagu varemgi öelnud olen, siis kudumine on teraapiline tegevus või – tuttavate sõnul juba sõltuvus. Kui väiksem vaba hetk tekib, siis niisama istuda ja puhata ma ei oska. Käed peavad alati midagi tegema. Nii need 30 paari aastas valmis saavadki. Nende seast lähevad vahepeal ka tuttavatele sokid kingituseks, siis tuleb kohe juurde kududa.
Milliseid nippe jagad algajatele sokikudujatele, kes ka järgmisel korral sõdurpoistele sokke kududa soovivad? Sokikudumisel erilisi nippe ei olegi, koon nii, nagu vanaema mulle õpetas. Aeg-ajalt on põnev sokikudumist varba otsast alustada ja säärega lõpetada. See on vaheldust pakkuv. Minu sokid on üldjuhul alati triibulised. Sokid tuleb kududa suured, nii 41–46 suuruses. On ju teada, et meie noortel sõdurpoistel on suured ja laiad jalad, vardal tuleb kindlasti vähemalt 16 silma luua. | ||
Naiskodukaitse tegevus
Väljaõpe, Tegevusvaldkonnad, Mentorlus, Tegevusplaan, Eelmised sündmused, Sündmuste arhiiv, "Ole valmis!" äpp
Tutvustus
Väärtused, Struktuur, Põhikiri, Sümboolika, Võsu õppe- ja puhkekeskus
Ajalugu
Enne II maailmasõda, Taasloomine, Virtuaalne muuseum, Naiskodukaitse juhid ajaloos, Aastaraamatud
Ringkonnad
Alutaguse, Harju, Jõgeva, Järva, Lääne, Põlva, Pärnumaa, Rapla, Saaremaa, Sakala, Tallinn, Tartu, Valga, Viru, Võrumaa
Astu liikmeks
Võta ühendust oma elukohajärgse ringkonna esinaise või instruktoriga, kontaktid leiad ringkondade alt. Loe liikmeks astumisest veel edasi..
Meie, naised
Sissejuhatus, Keskjuhatus, Persoonilood, Kõne Isamaale