Inimesel on alati 15% varuks

Aprilli viimastel päevadel peetud Naiskodukaitse koormusmatka eesmärk on (vastavalt juhendile) liikmete ühtsustunde ja aktiivsuse tõstmine, sõdurioskuste ja -teadmiste kontrollimine ning sportlike eluviiside propageerimine. Et koormusmatkale minna, on loomulikult vaja naiskonda. Eelmise aasta naiskonnast olid tänavu tulemas Jana Matvejeva ja Tiia Riis. Kuna vanadest kaladest ehk staažikatest tegijatest tulijaid ei olnud, tuli otsida uus võistkonnakaaslane. Järva ringkonna esinaine Kirsika Ilmjärv soovitas Ruth Lehist kui positiivset ja hakkajat naist. Õnneks oli Ruth kohe ka nõus. Muidugi oli tal teatavaid kõhklusi, et kas ta ikka saab selle katsumusega hakkama, kuid julgustasime teda, et kõige tähtsam on tahe ja mõtlemine, et saad hakkama. Ettevalmistuse juurde kuulus Raid Saare õpetus GPS-seadme kasutamisest. Selleks saime suurel reedel Valasti külamaja juures kokku ning Raid jagas meile tarkusi, õpetas seadet kasutama ning julgustas seda: „näppima, et gepsuga sõbraks saada.“

Võistkonna esindaja Koormusmatkal oli Kermo Kullamaa. Tore, et ta väljakutse vastu võttis ning seda ilma naiskonda tundmata. Kuid etteruttavalt võin öelda, et koostöö sujus igati hästi. Kermo andis nii praktilist nõu (näiteks kontrollis üle ja reguleeris rakmete rihmad ja näitas võtet, kuidas on kergem relva kanda) kui ka toetas võistkonda psühholoogiliselt, innustas ja jõustas meid igati. Meil oli kindel teadmine, et ta teeb meie toetamiseks kõik endast oleneva. Enne staabist lahkumist saime maleva tagalajuhatajalt Lauri Lipult julgustavad sõnad ja mõtted kaasa, oli tunda, et ta usub meisse.   

Selle aasta matka korraldasid läänlased, matk toimus Läänemaal 28. - 29. aprillil, algus ja lõpp olid Tuksi spordibaasis. Kokku läks rajale 18 võistkonda, Järva malevast kaks naiskonda, meie kandsime nime – Järva II. Tuksis sõime, pakkisime vajaliku kraami rakmetesse ja tegime muid ettevalmistusi. Muidugi toimus ka avamine. Avamise ajal olid mul käes labakindad, mille kohta Kerlin ütles, et selliste kinnastega käiakse Utrial. Need olid prohvetlikud sõnad.

Väljakutse sai alguse pimedas

Loosiga saime järjekorranumbriks kaheksa, see tähendas starti täpselt südaööl. Enne tegi meie suurepärane multifunktsionaalne esindaja Kermo meile „metsa-meigi“, määris meil näod pruuni-rohekirjuks. Peagi saime kaardi ja koordinaadid ning matk võis alata. Pimedas orienteerumine, mil vastutegevuse kartuses polnud soovitav (pea)lampi kasutada, oli meie jaoks tõsine väljakutse... ning me hilinesime esimesse kontrollpunkti mõned minutid. See tähendas nii-öelda lohutusringi langemist ja ligi paaritunnist ooteaega. Kui punkti hilineda, ei pääse kohe ülesannet sooritama ja saad maksimumkaristuspunktid ning ülesannet pääsed sooritama pärast teisi võistkondi ning edasine võistlus toimub uue ajagraafiku järgi. Ühtäkki oli meil siis kiire möödas ja aega taevatähti imetleda. Jah, taevas oli selge ning puutüve najal pikutades oli latvade vahelt kenasti tähed näha.

Püüdsime säilitada optimistlikku meelt, aga kusagil kuklas näris ärevus, et kui veel korra hilineme, siis on võistlus meie jaoks läbi. Me ei olnud ainsad hilinejad, see mõjus veidi lohutavalt. Teise punkti liikudes hakkas juba veidi heledamaks kiskuma ning astuda nägi ka ilma lisavalguseta. Kuulsime-nägime vastutegevust eemal tee peal sõitmas ning hoidusime teest kaugemale, ragistasime kohati üsna tihedas võsas, nina ütles ilmeksimatult, et toomingavõsas. Teise punkti jõudsime õnneks õigeaegselt. Napilt, aga siiski. Teine punkt osutus füüsiliselt kõige raskemaks. Nimelt tuli esindajal õigeks ajaks punkti tulla ning "aidata" meil ülesannet sooritada. Meil tuli Kermot kanderaamil kanda ca 75 m ebatasasel rajal. Kanderaami maha panna ei tohtinud ning Kermo ülesanne oli paintballi relvaga märki tabada, kuigi ta ise midagi ei näinud (tal olid ees läbipaistmatud kaitseprillid). Loksutasime teda kandmise ajal korralikult, hea, et ta merehaigeks ei jäänud. Ülesanne oli loomulikult lihtsam neil võistkondadel, kelle esindaja kergemat sorti juhtus olema. Kuid teadagi – igaüks peab oma risti (loe: esindajat) ise kandma. Saime hakkama, kuigi arutlesime isekeskis, et huvitav, kas edaspidi lähevad ülesanded veel raskemaks...?!  Kuna kell oli juba viis läbi, oli valgeks läinud ning seetõttu liikuda märksa lihtsam. Kogenematutena valisime liikumiseks kõrgepingeliini aluse. Oeh, olid need vast vaevalised kilomeetrid! Kohati väga vesine, tohutult palju langetatud võsa ja oksi risti jalus jne. Tagantjärele targana väldiks liinialust igal võimalusel. Kuid õnneks jõudsime punkti C igati õigeaegselt. Selles punktis saime erinevaid sõlmi teha. Siin avanes mul võimalus teha pääste- ehk surmasõlme (tänu noortejuhiks olemisele võin seda ühe käega ja kinnisilmi teha), teistel oli vaja näidata lipsusõlme, seasõra, meremehesõlme ja liugleva aasa tegemise oskust. Vahva oli see, et noormees, kellele Jana lipsu kaela sidus, oli valges triiksärgis.

Kui sõlmed tehtud, liikusime Veskijärve suunas. Teekond edenes üsna jõudsasti, väga eriline paik tundus Tänavjärve raba, mille ühest servast me üle kõndisime. Enne paadipunkti oli meil aega istuda ja keha kinnitada. Kohtusime ka esinaise Airi Toomingaga, kes meile autoga vastu sõitis ning kiitis meie visadust. Paadisõidu eel oli vaja valida valmis pandud esemete hulgast kõik vajalik, selga panna päästevestid ning aja peale sõuda ümber lipu. Kasuks tuli loogiline mõtlemine, nimelt panime enne paika, et ahtrisse istume kahekesi (et raskus oleks taga), ette, paadi ninasse üks naine ning sõudja istus muidugi keskel.

Mina polnud varem selliseid päästeveste selga pannud ning esialgu haarasin üldse koertele mõeldud vesti ning enda veast sain aru siis, kui rihmad mulle kuidagi ümber ei mahtunud. Vähemasti oli kohtunikul lõbus, no endal ikka ka. Ere näide sellest, et kui tegevus on aja peale, siis võib ärevusega kõiksugu äpardusi juhtuda. Aga igatahes hauskari taipasime paati kaasa võtta (kes teab, mis see on, võib endale mõttes 10 punkti anda). Järgmisse punkti jõudmiseks oli aega alla kahe tunni, kuid vahemaa üsna pikk ning suundusime tuldud teed tagasi. Ei riskinud üle raba lõikama hakata ning kokkuvõttes osutus see õigeks otsuseks. Kuigi meid kimbutas vastutegevus ning pidime sellegi poolest korralikku tempot üleval hoidma. Punkti jõudsime vaid paar minutit enne kontrollaega, kuid siiski mahtusime ajaaknasse ning ülesannet sooritades saime pikali visata, see tähendab ülesanne seisnes lamades laskmises. Stardist oli möödunud 12 tundi.

Ilm hakkas pöörama

Oli hakanud sadama, algul tuli vihma. Tõmbasime kilejoped peale ning ei lasknud end eriti neist sademetest segada. Jalad olid ka alles kuivad. Punkt Foxtrot tähendas takistusrada, mis seisnes palgi vedamises, jõe ületamises - teisele kaldale karabiiniga trossi küljes ja end kätega edasi tõmmates ning tagasi jalgupidi trossil ja köiest kinni hoides. Siin punktis oli kasu meeskonnatööst. Kui olin esimesena üle jõe jõudnud, sain teistel trossi ja rihma pingul hoida, et need vähem kõiguks ja väriseks. Ka selles punktis olid sõbralikud ja rõõmsameelsed kohtunikud ning lahkusime punktist heade emotsioonidega. Meid ootas golf, mis tähendas „soo“ ületamist. Nii vihm kui tuul üha tugevnesid ning enne kella kolme järgmisse punkti jõudes olime juba üsna märjad ning külm puges ligi. Ootamise ajaks lubati autokasti ronida, kus vähemasti oli katus peakohal ning tuulevari. Kastis oli ees Järva I võistkond. Autokastis kasutasime Janaga juhust, et riietuses üks kuiv kiht selga panna. Mina panin ka nokkmütsi pähe lootuses, et see kaitseb edaspidi silma sadavate sademete eest.

"Sood" ületasime rehvide abil, mida tuli käest kätte anda, ise samal ajal rehvil seistes. Hoolimata tugevast vihmast ülesanne meile meeldis ning andis veidi ka sooja. Järgmise punkti koordinaadid olid mehitamata punkti ehk postkasti omad. Iroonilisena mõjus soovitus hakata Hotel'i punkti jaoks kuiva lõkkematerjali varuma, sest sadas tihedat vihma. Postkastini oli mitu kilomeetrit. Hakkas sadama lund, tuul tugevnes veelgi. Kuna maapinda kattis lörtsikiht, siis tasapisi märgusid saapad Merelõvi salvist hoolimata. Lisasin riietusele telkmantli ja varem mainitud "Utria kindad" ehk labakud. Tuul sakutas telkmantlit päris kõvasti, see laperdas nagu puri, püksid muutusid üha märjemaks, kuid vähemasti ei sadanud krae vahele. Veider oli see, et postkastini jõudmiseks oli vaja traataia traadid kinnitusest lahti võtta. Kohtusime võistkonnaga, kes ootas teeotsas autot, et finišisse suunduda. Nende sõnul sai nende motivatsioon just selles punktis otsa. Meie olime saanud postkastist uued koordinaadid ja EV100 šokolaadikesed ning olime valmis suunduma punkti Hotel. Oli juba väga külm. Imetlusväärne, et Jana suutis sellistes tingimustes koordinaate GPS-i sisse toksida. See ei olnud külmetavate sõrmedega sugugi lihtne. Kohati kiskus väga tormiseks. Arutlesime, et kas me tõesti peame sellistes tingimustes, lörtsi ja libedaga, lõpujooksu pimedas (graafiku järgi öösel kell kaks) sooritama. Vaikselt lootsime, et ehk teevad korraldajad mingi muudatuse. Kui enne kella viite õhtul punkti jõudsime, pakuti meile kuuma teed. Vaat see kulus küll väga-väga ära. Oodata oli üle poole tunni. See aeg tundus lõputu, tuul oli tohutult tugev, lõikavalt külm, lund-lörtsi sadas silma, seistes kippusid varbad ja sõrmed jäätuma... Prrr.... Ning ees ootas tulepulgaga tule tegemine. Sellistes tingimustes?! Aga me ei andnud alla. Me vähemasti proovisime. Oli ränk katsumus kaheksa minutit järjest paljakäsi tulepulka kraapida. Ma sain mõned korrad sädemed kätte küll, korra isegi leegi üles, kuid nööri läbi põletamiseks ei olnud seda piisavalt. Ilmaolud ei soosinud mingilgi määral lõkke süütamist. Selles punktis saime infot, et on lootust, et ehk tehakse raja pikkuses mingeid muudatusi. Kuid mitte midagi kindlat veel ei kuulnud. Nägime järgmist võistkonda katkestamas, see tähendab olime tunnistajateks, kuidas nad bussi ronisid. 

Veidi veel selles möllus vastu pidada

Kontrollpunktis India oli meditsiiniülesanne. Ning ilmastikuoludele üsna vastav, nimelt tuli abi anda alajahtunud inimesele. Ka selles punktis oli sooja teed ning ühelt kohtunikult saime teada, et ajakava on nö vabaks lastud. Ja kuna järgmiste koordinaatide kohaselt oli punkt Tuksis, siis me siiralt lootsime, et ehk tähendab see seda, et saame enne pimedat "õhtule". Kui Tuksi asula silti nägime, siis valdas meid juba teatav õnne- ja rahulolutunne, et .... jõuame lõpuni. Kuid veel oli vaja astuda. Saime korra veel ka elektriliini all ukerdada. Kohtunikeni jõudes kuulsime, et see on ühtlasi lõpujooksu stardijoon. Kas tõesti?! Ah et joosta on vaja? Kui vaja, teeme ära! Kallasin veepudeli peaaegu päris tühjaks, et raskust vähem oleks. Spordibaasini oli ca 1,5 km, joosta tuli söökla uksest sisse. Kui sööklasse jõudsin, panin asjad maha ja küsisin, kas ma tohin teistele vastu minna, peakohtunik lubas. Sain veidikegi  kergendada ühe tiimikaaslase koormat, toetades tema relva. Neljakesi koos sööklasse jõudes oli üsna eufooriline tunne!  Saime hakkama! Viimaseks ülesandeks oli viktoriin.  Kui oled ligi 40 tundi järjest ärkvel olnud, siis on aja peale küsimustele vastamisel eriti "terava pliiatsi" tunne. Kuid tegime, mis suutsime ja jõudsime. Ning oligi võistlus lõppenud. Ära tegime! Nüüd oli uus eesmärk – sauna sooja. Paraku oli leiliruum üsna maha jahtunud, kuid ka siin oli abiks meie super-esindaja Kermo, kes kerise alla uuesti tule tegi ning meil oli taaskord põhjust talle tänulikud olla.

Saime teada, et pooled võistkonnad katkestasid ning neljal võistkonnal katkestas üks võistkonnaliige (võrdluseks – eelmisel aastal jõudsid kõik naiskonnad lõpuni). Tunnistan, et meil oli õnne, keegi justkui hoidnuks meid. Kuid kõige olulisem oli muidugi meeskonnatunne koos tahtejõuga. Jõud seisnes ka selles, et kui kaaslasel on sõrmed nii kohmetanud, et ta ei saa nööpi kinni, siis aitad. Igatahes me ei lasknud endale katkestamise mõtet kordagi ligi. Olime "kõigeks valmis", meil oli kamba peale ka veel arvestatav varu rakmetes peidus, nii süüa kui ka kuivi sokke jm riideid. Tulime lõpuni ning seda neljakesi. Eriline tunnustus kuulub Ruthile, kes oli rajal esimest korda, tõestas, et rahvatantsu ja tahtejõu najal on võimalik ekstreemne koormusmatk läbi teha. Ruthi sõnul oli temal väga palju tuge Kermo jutust, et inimesel on alati 15 % varu. Et kui mõistus ütleb, et enam ei jaksa, siis keha jaksab vähemasti 15 % veel välja panna. Ning nii leidis Ruth rajal korduvalt selle 15 % üles. 

Meie matk kujunes umbes 67 km pikkuseks. Rajal, looduse meelevallas, olime umbes 22 tundi. Ilmastikuolud olid laupäeva pärastlõunast saadik tõesti ekstreemsed. Võite uskuda, selline matk teeb kõvakettale paraja restardi. Õnneks algas koormusmatk selge ilmaga. Olnuks ju märksa hullem, kui terve aja oleks sadanud. Igatahes on tohutult hea meel, et me selle ära tegime! Et hoolimata ärevatest olukordadest jõudsime lõppu.
Õppida on meil palju, kuid kogemusi saab ju ainult ise kogedes, katsetades, eksides. Tahet ja sitkust meil jätkub. Tuksi poole sõites lõõpisime, et vanuseline "parim enne" võib meil ju möödas olla, kuid "kõlblik kuni" kehtib veel! Mis jäi tegemata? Enne staabist teele asumist sai instruktor Taive Saarele lubatud, et kui mere äärde satume, siis korjame talle kive. Kuid mere äärde meid ei lastudki, seega jäid ka kivid seekord talle korjamata. Aga me mõtlesime rajal Taive peale ja seda ka siis, kui midagi põnevat meie teele jäi. Nõva kanti tahaks tagasi minna, kuid sooviks leebemaid ilmaolusid.

Meie tänu kuulub võistkonnakaaslastele, taustajõududele, pöidlahoidjatele! Korraldajatele ja kaasvõistlejatele muidugi ka. Oli vägev võistlus, mis kindlasti kõigile asjaosalistele meelde jääb!