Festina lente

Kiirusta aeglaselt – see on kõige täpsem kirjeldus, meie võistlemise kohta Utria dessandil.

See oli vist oktoobrikuus, kui ma ütlesin : „Kuulge naised…..nüüd me lähme Utriale!“  Läksimegi, Marjuga!  Reelika võtsime ka esindajana kaasa ja teise esindajana Marko Ligi. Lisaks leidsime ka kaks toredat noormeest n-vbl Reinart Roo ja Madis Liiver´i. Nii jäi meile veel kaks kuud ettevalmistusaega ning aega mitusada korda mõelda, et kuhu me ennast mässisime.

Teadsime, et see tuleb raske, kuid mis täpselt ees ootab, meil ettekujutus puudus. Nii me siis neljapäeval, 12. jaanuaril Ida-Virumaa poole liikuma hakkasime, teadmatuses võistluse raskuse ees, kuid mis meie võistkonda alati iseloomustab on see otsatu rõõmsameelsus ja optimism. Need meie teekonnad võistluskeskustesse on alati nii toredad, et juba selle tunde pärast tasub selline raske retk ette võtta.

Kui neljapäeva õhtul kohale jõudsime, ootas meid kohe varustuse kontroll ja esindajaid briifing. Stardinumber oli meil seekord päris keskel, nii et õnneks väga kaua ei pidanud oma starti ootama. Kuna lumega on terves Eestis suhteliselt kehvasti, siis suuskade kaasa võtmine rajale oli vabatahtlik…minu õnneks:).

Meie start oli kell 21.50. Pime, lumesadu ja metsik tuul – tõeline Utria ega me vähemaga polekski leppinud. Esimesed punktid läksid kiiresti ja väga hästi, mingi hetk olime suisa kuuendal kohal. Kuid siis reedel mingil hetkel, hakkas jälle see minu vasak jalg mind ja kogu võistkonda alt vedama. Kõige enam mõjutas see meie tempot ja nii juhtuski, et viimasesse kahte punkti me hilinesime ja saime seal omad karistused kätte. Võistkonna kambavaim oli see, mis mul katkestada ei lubanud, või ole see Roo karm käsk, kes seda enam mäletab:).

Rada ise oli mitte väga raske, kui välja jätta Sirgala lõputuna tunduvad pikad sirged ja mäele järgnev mägi. Ülesanded punktides olid põnevad, naistel on sealt alati midagi õppida ja kaasa võtta, mille võrra oled järgmisel võistlusel juba targem. No näiteks, tean ma kuidas lasta nüüd MG 3-st või milline lõhkekeha on ohtlikum.

Kui me võistlusele läksime, oli meil tagasihoidlik eesmärk - lõpetada – ja seda me tegime. Alles nüüd nädal hiljem hakkab vaikselt pärale jõudma, mida tegelikult tähendab lõpetada Utria dessant. Kui meilt on küsitud, et mis see kõige raskem oli, siis minu jaoks ja ilmselt võin ma ka teiste eest kõnelda, et selleks oli kindlasti magamatus. Kui Marju jäi käies magama ja Madis nägi Sirgala mägede vahel lossi, siis pole selles ilmselt kahtlustki:).

Igatahes, me tegime selle ära!!!! Suured suured tänud meie võrratule tiimile Marju, Reinart, Madis ja meie suurepärased esindajad Reelika ja Marko.