FAMA SEMPER VIVIT- MAINE ELAB IGAVESTI

Minu mobiilihelin äratab mind kell 04.00 varahommikul. Kiirustan vannituppa, kööki ….. oi jah, kohvi ka veel kaasa vaja teha, mida veel? ... võileivad kaasa.

Juba heliseb telefon – helistajaks instruktor, järgmine helin 4.15 teatab mulle, et kohe oleme kohal. Need on jaoskonna naised, nagu öökullid ….. (kas nad magavad ka vahel ???)

Haaran võileiva hammaste vahele ja jooksen.

Maleva juures askeldab juba hulk naisi. Kui meeldiv, mittekeegi ei hiline. Sõit Tallinna poole las alata.

Varahommikune Tallinn – Luhamaa maantee on suhteliselt vaikne ja rahulik. Eks annab ikka leida neid, kes sellised varajasel tunnil  liiguvad.

See käesolev suurepärane projekt sai alguse telefonivestlusest minu hea sõbra ja  endise koolikaaslasega, kes nüüd töötab juba aastaid Ristna meeskonnas. Naljatamisi ikka ütlen, et olen lõpetanud Merekooli, KKK nr 1.endine Karu kool.

Kes õppis mehhaanikuks, kes külmutajaks, kes valis trükierialad, kellest sai sekretär.

Väike vahepeatus „Kükita“  grilli juures ja kohe-kohe oleme Tallinnas. Meie bussijuht on nii pädev, et ilma lisamärkusteta teab ta täpselt, kuhu sõita.

Meredivisjoni garaažiülema soojad tervitused koos käepigistusega võtavad Miinisadamas vastu. Lõpuks ometi hakkan nimesid ja nägusid kokku viima, need on mitu kuud kestnud vestluste ja asjaajamiste käigus tekkinud kontaktid

Vastu võtmas ja ootamas meid on Eesti Mereväe õppelaev Ristna koos oma meeskonnaga koos  Kaitseliidu poolsete Meredivisjoniliikmetega.

Vastuvõtjate hulk on muljet avaldav …..

Laeva komandöri nõuanded ohutustehnika alased, päästevestide proovimised ja parajaks sättimised, kolme kontaktikõndimisoskuse õppimine ning peagi on Ristna meeskond valmis Naiskodukaitse Võrumaa ringkonna liikmeid merele viima terveks päevaks.

Seljataha jäi „Tasuja“ , eemal äsja pensionipõlve nautima saadetud „Pitka“. Järjest enam eemaldusime kaldast.

Ilm on suurepärane, lainetus mõnus. „Ristna“ võtab üles kiirust, mis maksimumi korral jõuab 15 sõlmeni.

Tegin usinasti eelnevalt ka kodutööd, et mitte piinlikku olukorda sattuda. Tuhnides arvutist küll tehnilisi andmeid, küll ajalugu. Seda kõike rääkis meile veel üle praegune Balti Kaitsekolledži õppejõud  kaptenleitnant Peeter Ivask.

Kuna meid oli ligi 20, jagati kuulajad- nautlejad kaheks, ning saime vaadelda meeskonna ja mere kaitseliidu liikmete poolt suurepäraseid etteasteid suitsusukeldumiste, pinnaltpäästmiste ja relvastuse kohta.  Kõigil avanes ka võimalus 23 mm õhutõrjekahuri sihturina kätt proovida. Relv, mis laseb kuni 1000 lasku minutis ja mille võimsus ning töö on efektiivne. Korraliku koolituse saime ka miinide teemal, sest on ju Ristna täitnud ka miinitõrjelaeva  ülesannet.

Õppelaeva meeskond demonstreeris järjest omi oskusi ja tutvustas laeva.

Meil Tiiuga avanes  suurepärane võimaluspanna omi oskusi proovile (mitte just kõige pisemate naistena)  laeva kambüüsis (esialgu küll pootsmani juhendamise all) valmistada  lõunasöök nii endile, kui ka laevameeskonnale, kokku 41 inimesele.

Köök, ehk kambüüs oli suhteliselt pisike, kuid see eest olid kõik asjad käe-jala väljasirutamise ulatuses. Peagi ei valmistanud millegi leidmine enam probleeme.

Ristna ülesandeks on välja õpetada merekaitseliitlasi, kelle ettevalmistus võimaldab edukalt osaleda merelises riigikaitses. Need õppused, mida meile näidati kujutavad igapäevatööd ja väljaõpet.

Selle aja jooksul olime jõudnud ühe põhjapoolseima saare -  Naissaare ligidale, kuhu esialgsete plaanide kohaselt pidime ööbima jääma. Ehk järgmisel aastal teeme uue katsetuse ja külastame ka seda suure ajalooga saart, mille ümber sõitsime.

Reisi lõppedes oli meeskonnal meile pakkuda kohvilaud, koos magusa suutäiega kommide ja küpsiste näol.

Vastastikused tänusõnad tegid hinge veelgi soojemaks ja kuidagi kurb oli lahkuda. Olid need inimesed pakkunud meile vabatahtlikena suurepärase päeva merel. Merel, kuhu meie Võrumaa inimesed niisama lihtsalt ei pääsegi.

Laevakomandör andis üle meile Ristna vapi, mis kindlasti leiab olulise koha naiskodukaitse ruumi seinal. Mälestus suurepärasest reisist, inimestest ja päevast.

Lahkusime majutuskohta Harju malevas, et puhata ja õhtuks plaane teha.

Kes külastas sugulasi tuttavaid, kes toimetas niisama, aga enamusega läksime sõpruskohtumisele Ristna meeskonna liikmetega.

Hommikusöök Harju maleva kenas köögis ja õhtused muljed.  Asjade kokkupakkimine ja sõit Lennusadamasse, kus ootasid meid meie suureks üllatuseks  mereväe vormides Ristna meeskonnaliikmed, et saata meid ka siin.

Giid, kes oli Võru päritolu, Antsla kandist, rääkis muuseumi ajaloost ja tänapäevast. Allveelaeva Lembit pardal jätkasid juba meie saatjad ja nende teadmised ning oskused olid tõeliselt asjalikud ning  pädevad.

Vaatlesime ka puhkuse ära teeninud laevu ja liikusime ringi kail.

Ka selle päeva päikene soojendas meid ja tundsime siirast heameelt kordaläinud reisi üle.

Edasi liikusime Tallinna Teletorni juurde, kus soovijad said külastada torni.  Teletorni saatus on kaitseliitlaste kaitsta olnud ja seda meenutab mälestusmärk kivi näol torni ees.

Sõit oli suureks vahelduseks argipäevadele ja askeldustele ning preemiareisiks Võrumaa ringkonna tublidele naistele. Motivatsioon  järgnevatel pikkadel sügis-talvekuudel. Samas jääme ootama Ristna meeskonna vastuvisiiti Võrumaale ja paneme pead kokku, mida neile pakkuda …. Pakkuda on meil aga usun, et üsna palju.

Suur tänu ilusale ilmale, suur tänu naistele, suur tänu võõrustajatele  ja suur tänu meie bussijuht Toivole, kes alati on naistega ühtemeelt.

Tunnen heameelt kordaläinud reisi üle ja tänan kõiki sõbralikke reisikaaslasi.

http://www.meredivisjon.ee/et/uudised/uudised?news_id=134