Ettevaatust! Tekitab sõltuvust

Koostisosad järgnevad: oliivõli, kookosrasv, vesi, värvid, lõhnad, seebikivi.

Seekord  valmisid omatehtud seebid ja kuigi keemikuharidust ei nõutud ,oli tegevus siiski intrigeeriv ja huvitav.

Meie esiemade jaoks oli seebitegu keeruline protsess.Seepi keedeti rasvast ja lehelisest,  kuhu  soola juurde lisati. Sool oli nn abiollus, mille abil seep kõvem ja puhtam sai.

Lehelist oli vaja ise teha.  Leheline segati tuhast ja põletatud lubjast. Seebi keetmiseks kõlbas veise-, lamba-, sea-, hobuse- ja mitmesuguste metsloomade rasv või õli, mis võis puust, kanepist või linaseemnetest aetud olla.

Eestis  omandati seebikeetmise oskus arvatavasti baltisakslastelt keskajal. Taludes kasutati omakeedetud seepi veel peale teist maailmasõda.

Tänapäeval, kui kõike võib poest osta, ei ole meil muidugi tungivat vajadust ise seepi valmistada.

Kuid naiskodukaitse liikmed on uudishimulikud ja õppimishimulised, soovivad elus hoida esiemade oskusi ning mõtlevad roheliselt. Seega kuulasime huviga meie juhendajat Terje Võrku kes pühendas meid seebitegemise saladustesse ja toimisime tema õpetuste järgi.

Mass segati valmis ning valati vormidesse kus see pidi tahkuma vähemalt 24 tundi.Peale mida võis vormi ümbert ära võtta ja seebi soovitud suurusega tükkideks lõigata. Kasutada seda seepi veel ei saa aga lõhn on juba isuäratav - segu sidrunheinast ja piparmündist. Ja milline pehmus! 

Kokkuvõte töötoast - seebitegemine tekitab sõltuvust. Suured tänud juhendaja Terjele kes sai tänutäheks omavalmistatud suveniiri ja otse loomulikult ka  naiskodukaitsesse astumise avalduse blanketi.

Terje oli lahkelt nõus veel töötuba tegema ning rääkima ka näomaskide ja vannisoolade valmistamisest.

Kohtume varsti!