Esmaabi erialavõistlus Vana-Võidus - meil on Virumaa parim naiskond!

Võistkonna kapten Pärja: Mul on tohutult hea meel meie võistkonna üle, me saime nii hästi hakkama. Emotsioonid on ikka tõsiselt laes! Nii hästi koos toimiva tiimiga olen nõus minema kasvõi läbi tule, vee ja raudtorude, mida võistlustel mõnigasel määral juba teha sai. Mulle meeldisid kõik ülesanded, mida lahendasime, ja õppepunktid samuti. Igast ülesandest saime teadmisi lisaks. Enamasti õpime ju teooriat, nüüd oli aga praktika. Nagu ütles üks kohtunikest- see oli võimalus testida, kas oled võimeline olema jaosanitar või parameedik, sest kui sa ei jaksa ega suuda lahingust haavatut ohutusse kohta tassida ja abi anda, pole mõtet sellist ülesannet enda peale võtta. Sinu peale loodetakse, ning kui sa ikka päriselt pole selleks vaimselt ega füüsiliselt valmis, siis pead ennast veel arendama. Minu jaoks oli see kõik õige, praktilised ülesanded olid täiesti jõukohased. Minu unistus saada rühmaparameedikuks sai vaid kinnitust, et olen õigel teel.

Võistkonna liige Piret: Naiskodukaitse instruktor Maire helistas mulle, et tulemas on esmaabi erialavõistlus Vana-Võidus. Tegelikult olid mul juba andmed olemas ja info ka selle kohta välja prinditud. Olin sel hetkel Hiiumaal puhkamas, kuid andsin oma nõusoleku ja nii ma siis seal osalesingi. Võistlus olid huvitavad ja väga head ülesanded olid korraldajate poolt välja mõeldud. Seltskonnal (Pärja Õun, Anneli Mikiver, Anet Veia ja mina) olid vastavad teadmised ka üldjoontes olemas. Meil sujus koostöö väga hästi ja ilmselt tulemus oli oodatust parem.

Võistkonna liige Anneli: Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis alguses ma ei tahtnud võistlusele üldse minna - kodus sada tööd, käsi haige, midagi ma ju ei oska jne, vabandused varnast võtta. Aga oma ringkonna au eest peab ju seisma! Niisiis, väljasõit reede õhtul, majutus Viljandi lähedal Vana-Võidus. Öö möödus rahutult, tolmulõhnalises võmlas, mürina saatel (ilmselt oli meie nurgas Karlssonite kokkutulek). Sellest hoolimata olime hommikul reipad ja löögivalmis.

Meie esimese ülesandena tuli pimedast, kokku kukkunud keldrist leida kannatanud ja nad välja tuua. Piret, Pärja ja Anet läksid käsikaudu kobades keldrisse ja varsti nad olidki tagasi koos kannatanutega, andsime neile esmaabi. Olime täitsa tasemel. Piret päästis keldrist veel ka niinimetatud "Vanaema", kelle eluküünal oli kahjuks jäädavalt kustunud (juba koolnulaigudki peal).

Saades esimeses punktis vaid kiidusõnu kuulda, läksime edasi juba märksa innukamalt ja järgmiseks sattusime sõtta, kus päästsime kõik lahinguväljal olevad sõdurid, andsime järjekordselt esmaabi ja saime jälle positiivset tagasisidet. See muidugi tõstis tuju ja peale teist kontrollpunkti olime jõudnud arusaamisele, et meie tiim toimib hästi, kõik teadsid, kus on tema koht naiskonnas ja kes mida teeb.

Võistluse käigus päästsime veel armunud noorhärrasid, ühe segaduses Rapuntsli, avariisse sattunud perekonna, kuumi (veidi põlenud) Eesti mehi, aitasime elule tädi Annekese, ehitasime kanderaami, sattusime uuesti lahingusse, kus tuli vaenlase otsese tule alt päästa haavatu ning tegelesime muu põneva ja harivaga.

Esimese võistluspäeva lõpus olime enda arvates üsna hästi esinenud ja premeerisime ennast öise jalutuskäiguga Viljandi linnas, giidi saime ka Sakala ringkonna poolt kaasa. Viljandi on öösel nii ilus! Parim vaade avanes linnale vana veetorni kõige kõrgemalt korruselt. Ei olnud sellest midagi, et päev läbi sai rassitud, laupäeva õhtune viimane ülesanne oli ronida mitu korrusetäit treppi, autasuks tuledesäras linnavaade.

Võistkonna liige Anet: Teisel võistluspäeval sattusime "karusselli" peale, kus tuli kolme minuti jooksul sooritada erinevaid ülesandeid. Saime ka nendega hakkama, mõnes kohas läks paremini, teises veidi kehvemalt, aga tegime ära.

Ootamatult kähku oligi aeg lõpurivistuseks ja parimate autasustamiseks. Anti tänukiri ühele, teisele jne, kuni oli sõelale jäänud kuus paremat võistkonda - pinge kasvas, lootsin, et tuleme ehk viiendaks, aga ei - selle koha said Alutaguse naised - kas me oleme kahe silma vahele jäänud? Auhinnati järgmine, neljas koht, pinge aina kasvas, siis kolmas ja siis teine - MEIE, VIRU- oi me olime õnnelikud, uhked, pisarad kurgus ja miljon muud emotsiooni. Ära tegime!

Koju sõites mõtlesin möödunule ja ma ei saanud aru, mida ma siis algul nii väga pelgasin? Kõik oli ju nii arusaadav, põnev, naiskond toimis, ilm oli ilus, kohtunikud sõbralikud, söök hea, igati tore. Kui järgi mõelda, siis võib juhtuda, et me läheme ikka järgmine kord jälle. Meil on ju Virumaa parim naiskond!