Esmaabi baasväljaõppel massikakluse haavu lappimas

Kõigil kohaletulnuil oli olnud eelnev kokkupuude esmaabiga vähemalt autokooli esmaabi tasemel, mõnel  naisel oli olnud rohkem kogemusi tööalaselt, kuid kõik olid valmis esmaabi põhitõdesid kuulama ja omandama või meelde tuletama.

Põnevaks tegi koolituse see, et meid olid asunud juhendama väga värsked esmaabiinstruktorid, kes olid oma uuel omandataval erialal esimest tõsist praktikat läbimas. Andreani, Triin ja Kaili olid kõik väga erineva esinemisstiiliga instruktorid. Andreani toetus oma ettekannetes palju Euroopas kehtivatele juhenditele, vürtsitades loenguid parameediku tööpõllult saadud kogemustega. Triin, kes igapäevaselt imikute ja noorte emmedega töötab, säras ja kiirgas positiivsust kogu loengusarja ajal, jagades teadmisi ja oskusi, naeratus näol. Kaili alustas veidi rabedalt, kuid "avanes" siis, kui tegevus hakkas toimuma nö lahinguväljal ehk situatsiooniülesandeid lahendades.

Koolitus toimus kahes jaos, milleks olid teooria ja praktika. Uutele instruktoritele lisaks jagas oma teooriateadmisi igapäevaselt Viljandis töötav õde Helen, kelle suur töökogemus haiglas ja ka kiirabis tegi loengud nauditavaks.

Praktikas harjutasime alguses nii elustamist kui ka erinevaid kannatanute transportimise võtteid, saime selgeks või tuletasime meelde püsiva traumaasendi fikseerimist ja esmaabi andmist kannatanu šoki korral.

Väga elavaks läks asi siis, kui situatsiooniülesandeid lahendama hakkasime. Kaheksateist naist jagati kolme gruppi ja olid kordamööda kannatanud, abiandjad ning vaatlejad. Ülesandeid olid seinast seina – kord oli vaja elustada, kord purjus naised saunast välja tassida ning, hinnates eluohtlikkuse seisukohast, kas vingumürgituse saanutele esmaabi anda või lahendada liiklusavarii kannatanute olukord.

Probleemidele vürtsi lisamiseks tuli mõnel kannatanul mängida paanikasse sattunud inimest ja saime hinnata, kuidas abiandjad selle situatsiooniga toime tulid.

Vast kõige rohkem elevust ja arutelu pakkus massikakluses osalenutele esmaabi andmine, kus tekkis palju tõsiseid küsimusi, aga ka naljakaid olukordi – näiteks arvas abiandja, et lahtise luumurru luuotsad on haava pesa teinud vaglad või mõtiskles selle üle, kas püstiste klaasikildudega peahaava peaks siduma või võib niisama jätta...

Teise päeva lõpuks oli tunda, et olime kõik väsinud, nagu oleksime rasket füüsilist tööd teinud, kuid kõigi meelolu oli hea ja koju läksime rõõmsatena ning uusi mõtteid tulvil. Loodetavasti oleme me kõik nüüd esmaabi vallas ka veidi enesekindlamad, et ennast vajadusel mobiliseerida, kui esmaabi andmise vajadus tekkima peaks.