Esmaabi BVÕ-l kõhulihaseid treenimas

Õhinapõhine värske liige, nagu ma hetkel olen, jõudsin ma aga esimesel päeval isegi pool tundi varem ehk kell 7.30 kohale, ning ma polnudki ainuke! Naiskodukaitse (NKK) naised ei maga vist üldse, mõtlesin, sest hommikukohv ja võileivad, nagu selgus, olid Plangu õppehoones toimetanud toitlustuspraktika naiste poolt valminud vahetult enne sööma hakkamist. Hommikusöök oli nii maitsev ja õdus, et ma suutsin esimese ampsu ja lonksuga oma kodus magusalt põõnava perekonna pildi mälupildist pühkida.

Ma tegelikult  ei tea väga palju inimesi, kes ei oleks 40-aastasena esmaabiga ühel või teisel moel kunagi kokku puutunud, aga seda tean ma nüüd kindlasti: ainuke kursus, kus õpitu päriselt ka meelde jääb, on Naiskodukaitses! Eriti äge oli meie kursuse seltskonnas just see, et enamikel kohalolnutest tuli reaalseid näiteid esmaabi andmise või vajamise kogemusest nagu varrukast. Seeläbi tekkis instruktoritega koostöös palju grupiarutelusid, mis teooriat pidevalt kinnistada aitasid.

Enamik sarnaseid koolitusi toimuvad minu teada ikka teooriapõhiselt ning huumorivabalt, aga minul olid küll esimese päeva õhtul nii biitsepsid, jalalihased kui ka kõhulihased meie ainukese meesosaleja elustamisest haiged. See mees oli Priit, kes enamus aega põrandal teadvusetut teeskles. Või oli ta siiski Peeter? Ei, vist ikka oli Ott...

Kuna naised ja tehnika ei tahtnud esimese päeva alguses väga koostööd teha, siis võtsid enamik osalejaid endale konspekti tegemiseks paberid ja pastakad välja, kuid mina sinna küll midagi väga kirja ei saanud, sest aktiivne suhtlus ja arutelud ei jätnud kuigi palju mahti selle tegemiseks. Sellest hoolimata  on mul kõik ka täna veel väga värskelt meeles.

Teisel päeval tegelesime suurema osa ajast situatsioonide lavastamisega ning see oli hämmastav, kuidas NKK naised oma rollidesse nii pädevalt sisse elada suutsid. Naerda sai ikka kõvasti, kuid samal ajal kinnistas kõik see situatsioonide traagika ja koomika mu esmaabiteadmiseid veelgi sügavamale ajusoppidesse.

Kui ma teisel päeval oma tunnistusega koju jõudsin, siis oli ilma liialdamata selline tunne, et ma tahaks kohe oma teadmiseid perele edasi anda ja isu kedagi elustada oli meeletult suur! Kuna mees nõus ei olnud, siis ma lihtsalt näitasin lastele elutoa vaiba peal, et vaat nii tuleb teha. Mida ma aga kõigile demonstreerisin, oli Heimlichi võte ja mul on nii hea meel, et mu kaks kuueaastast last tundsid selle vastu nii suurt huvi, et mulle tundus küll, et naid selle võtte ka selgeks said.

Ma tunnen, et ma olen NKK näol leidnud endale sõbra ning missioonikaaslase, keda ma olen ammu otsinud. Naised, te olete lihtsalt võrratud! Ma läheksin absoluutselt iga kell teiega lahingusse ning tunneksin end sealjuures sama turvaliselt kui oma kodus.

Ma lähen nüüd õhinapõhisena nädalavahetusel lahinglaskmist toitlustama, kuigi ma poole seda osa baasväljaõppest veel läbinud, aga ma tean, et ma saan hakkama, sest see ühtekuuluvustunne, mille ma esmaabi BVÕ-l sain, on edasiviiv ja motiveeriv. Veelkord: aitäh teile, imelised naised ning peatse kohtumiseni siis kas õppustel või minugipoolest kasvõi lahingus!