Esinaise kõne Naiskodukaitse 95. aastapäeval

Austatud ministrid, Kaitseliidu ülem, armsad naiskodukaitsjad, head külalised.

Pärast kaht tormilist pandeemia aastat, kus kohandusime, otsisime uusi lahendusi, kaasusime suure energia ja tuhandete töötundidega kriisi lahendamisse, võis arvata ja loota, et käesolev aasta kujuneb stabiliseerumise ja rahuliku arengu aastaks. Nagu me teame, siis tegelikkus on kujunenud hoopis teistsuguseks ning möödunud aastaid võib tagantjärele vaadata kui rahulikku sissejuhatust sellesse peadpööritavasse tegelikkusesse, millesse 2022. aastal jõudsime.

Pean ütlema, oma jutupunktidele mõeldes, oli sel korral üsna keeruline teha valikut, millel peatuda ning mida märkimisväärsena esile tuua. Tavapärasest erinevat, pikaajalise mõjuga ning naiskodukaitsjate silmapaistvat panust illustreerivat, on lihtsalt sedavõrd palju.

Alustaksin ehk meie rollist põgenikekriisis. Naiskodukaitsjad aitasid, kaasusid ja vastasid partnerite abipalvetele vist küll igas Eestimaa nurgas ning julgen öelda, et valmisolek teha vajadusel veelgi rohkem, oli kõikjal olemas. Siin Järvamaal olles on kindlasti kohane tuua kõigepealt esile Järva naiskodukaitsjate operatiivset ja südamlikku tegutsemist. Järvamaale saabunud Ukraina pered võeti just naiskodukaitsjate eestvedamisel vastu suure südamesoojuse ning asjakohase praktilise abiga. Meie organisatsiooni kõrget administreerimisvõimekust ja organisatsioonikultuuri näitasid taas tartlased. PPA palvel kaasuti põgenike vastuvõtupunkti töösse ilma ühegi pausita 45 ööpäeva järjest – 100 naist 1842 töötundi. Arvestades, et vajalik oli vähemalt elementaarne vene keele oskus, siis usun, et välja tulid absoluutselt kõik, kes vähegi tingimustele vastasid, sest nii oli vaja!

Viimaste aastate kriisid on andnud meile palju praktikat, oleme saanud end testida ning hankinud üksjagu kogemusi, kuidas organisatsioonina olla veel tõhusamad ning seeläbi tagada abi seal, kus seda kõige enam vajatakse. Loodan, et sarnaseid õpikogemusi on saanud ka meie partnerid, sest arenguruumi paistab küll kõigil olevat. Üks läbiv teema, millega kokku oleme puutunud, on nähtus, et abi palutakse enne kui on selge, keda, kuhu, mis tingimustel ja mis ülesannetesse vajatakse. Nõnda oleme koostanud vist küll kümneid erinevaid registreerumisvorme, kus taas uurisime Teie valmisolekut, palusime täita tööajagraafikuid ja siis ikka midagi muutus ja selgus, et tegelikult pöörduti peaasjalikult seetõttu, et keegi kusagil oli meeleheitel ja ei osanud muud teha, kui meie poole pöörduda ning tegelikku ja sisulist valmisolekut vabatahtlike kaasamiseks ei pruukinudki olla.

Teine varjukülg, mis minu arvates vajab vabatahtlike kaasamise juures veel üksjagu selgitamist ja läbirääkimist, on arusaam, mis siis ikkagi on vabatahtlik töö ning kas ja millised kohustused on vabatahtlike kaasajal. Ma ei taha tingimata rääkida töö tasustamisest, kuigi ka see on teema, kui räägime pika perioodilisest kaasumisest, ent tihtipeale jääb vajaka ka palju lihtsamatest asjadest. Olen pidanud üsna uskumatuid diskussioone inimestega erinevatest asutustest, kellel on raske mõista kasvõi seda, et kui vabatahtlik tuleb pikaks päevaks ülesannet täitma - oma vabast ajast, ilma tasuta, vahel end selleks ekstra töölt vabaks võttes - siis oleks kohane tagada vähemalt kord päevas soe toit. Ja küsimus ei ole siin tingimata rahas, vaid suhtumises ja selles, kas inimeste panus on väärtustatud või mitte. Hoogtöö korras, ühekordse projektina pole ilmselt eriline probleem leida tänavalt ka sadu vabatahtlikke, ent organisatsioonina on meil vastutus, et kestaksime kriisist kriisi. Et meie väljaõpetatud, kriisides karastunud vastutustundlikult tegutsevad vabatahtlikud tahaksid tulla vajadusel välja ka viie ja kümne aasta pärast. Igatahes, nii või teisiti, ma julgen kinnitada, et oleme suutnud panustada ootustele vastavalt ja tegelikult ka veidi rohkem. Head naiskodukaitsjad, olen Teile selle eest südamest tänulik.

Ükskõik, millisest küljest vaadata, siis kõige rasvasemalt läheb 2022. a Naiskodukaitse ajalukku siiski faktiga, et liikmeskond on kasvanud enam kui tuhande liikme võrra ja mis veelgi kõnekam, see teeb liikmeskonna kasvuks 40%. Muidugi me teame, et algpõhjused on meist sõltumatud, seotud ebaloogilise ja jabura Ukraina sõjaga, ent ma olen päris kindel, et me oleme teinud organisatsioonina aastate vältel palju asju õigesti, et tänane kasvupotentsiaal ka realiseeruda saaks.

Meil olid valmisolek ja kogemused, kuidas kasutada operatiivselt ja tõhusalt erinevaid IT-lahendusi. Meie märtsikuistel virtuaalsetel külalisõhtutel osales ca 1500 naist. Kohe aprillis käivitatud on-line õpped ning jooksvalt läbiviidud õppeõhtud, võimaldasid uutel tulijatel kohe ootustele vastavalt tegutsema hakata.  Sest peaasjalikult loodab ju iga uus liige omandada praktilisi oskusi, et olla paremini valmis võimalikeks kriisideks.

Erakordne hulk uusi liikmeid on pannud suure surve alla nii meie vabatahtlikud juhid kui instruktorid. Uus tulija ei ole lihtsalt nimi paberil ja number statistikas, vaid ta vajab tähelepanu, temaga seoses tuleb läbi viia hulk protseduurilisi toiminguid ning talle tuleb pakkuda väljaõpet. Poolaasta aruanne näitas, et baasväljaõppe moodulitest kogunes üle 1500 koolituskorra, mis on umbes 5 korda rohkem kui tavapärasel aastal. Ning näha on, et teine poolaasta on väljaõppe poolest veelgi intensiivsem. See tähendab meie palgalistele kordades rohkem koordineerimist ning vabatahtlikele instruktoritele tavapärasest palju suuremat õpetamiskoormust. Olen märganud väsimuse märke, ent palju enam olen näinud nii juhtide kui vabatahtlike instruktorite rõõmu. Rõõmu erakordselt innukatest õppuritest, sellest, et enam ei pea jätma väljaõppeüritusi ära vähese osalusaktiivsuse tõttu, rõõmu sellest, et uued tulijad on vähemalt sama ägedad, teotahtelised ja arukad kui senised tegijad. Head juhid ja instruktorid, olen väga tänulik, et olete olnud paindlikud ja uuendusmeelsed ning mõistate, et uus olukord nõuab uusi lahendusi.

Meie järgmiseks väljakutseks kujuneb kindlasti liikumine selles suunas, et iga naiskodukaitsja, nii värske liituja kui vanem olija leiaks oma koha struktuuris, rakenduse kriisi- ja sõjaajaks. Olen ikka öelnud, et iga naine, kel vähegi valmisolek panustada otsesse sõjalisse riigikaitsesse, on oodatud liituma maakaitseüksustega. Kel seda soovi või võimalust pole, siis leidub märkimisväärselt võimalusi panustada laiapindsesse riigikaitsesse. Meie viimaste aastate oluliseks märksõnaks on kujunenud elanikkonnakaitse valdkond. Tänaseks on 650 naist avaldanud soovi kuuluda evakuatsioonirühma, paljud neist on saanud ka esmase väljaõppe ning esimesed kogemused õppustelt. Lihtne loogika ütleb aga, et see pole Eesti riigi jaoks sugugi piisav suurusjärk, seega, keegi pole jäänud hiljaks, sellesse valdkonda vajatakse lähiaastatel kindlasti veel sadu uusi inimesi. Oluline on, et hoiaksime fookust ning uued liikmed saaksid kohe alguses kindla teadmise, et organisatsioon pakub neile piiramatult võimalusi, ent ootab ka panust, millega saab arvestada igas võimalikus kriisis.

Nii sise- kui kaitseministeeriumile võin kinnitada, kui Teie loote tingimused, siis meie loome sisu, rohkem kui ehk loota söandate.

Head naiskodukaitsjad, tunneme koos uhkust tehtu üle ning ärme väsi pingutamast ja uusi lahendusi otsimast! Meil on pööraselt äge organisatsioon!

Palju õnne pidupäevaks!

Elagu Naiskodukaitse!