Esimene ohutushoiu kursus Tartu ringkonnas

Nagu arvata võib, kujundas säärane entusiastide koosviibimine palju ka kursuse õhkkonda, sest sageli läks suuremaks aruteluks ja paljud tahtsid kas oma arvamust avaldada või kogemusi jagada. See oligi korraldajatele väga oluline, et saada palju tagasisidet ja edaspidi vajadusel midagi muuta.

Laupäeva hommik algas hommikusöögiga ja esimese tunni viis läbi Kadri Vider, kes lasi meil gruppides arutada, milliseid hädaolukordi on Eestis olnud ja mis võivad potentsiaalselt tekkida. Võiks arvata, et meil siin Maarjamaal on elu nagu lill, aga pead koos meenutama hakates tuli välja, et raskeid olukordi olnud küll ja veel. Oleks naiivne arvata, et midagi sellist ei kordu, mistõttu ongi naiskodukaitsjad võtnud enda südameasjaks nii ennast kui elanikkonda ohtudeks paremini ette valmistada.

Esimese tunni tegi elavamaks ootamatu ülesanne, kus pidime ükshaaval õue minema ja jälgima, mitut tulekustutit, häirenuppu, suunaviita ja evakuatsiooniplaani me tee peal näeme. See oli ehe näide sellest, kui vähe olulist infot kiirustades silma hakkab ja kohale jõuab. Paljudel jäidki pooled neist asjadest märkamata.

Lisaks saime teada, mida pakkida hädaabikotti, kuidas evakueeruda ning kuidas pakkuda hädasolijatele psühhosotsiaalset esmaabi.

Teises tunnis jagas Regina Kullamaa meile kätte väga vahvad majamaketid, mis kujutasid olukorda, kus pererahvas oli kiirustades ära läinud ja kõik pilla-palla jätnud. Panime gruppides kirja, kuidas tuleks selles majas turvalisus tagada ja vargusi ennetada. Peale selle vaatasime üle, mida tuleb silmas pidada kodukeemiat valides ja saime koju kaasa hulga lugemismaterjali. 

Pärast kosutavad lõunaeinet, mis toimus muidugi õues, saabusid meile jõuluvanad Päästeametist. Nimelt oli Lõuna Päästekeskuse ennetusbüroo peaspetsialistil Taavi Siilbekil naistele nii palju nänni kaasa toodud, et see põhjustas palju elevust. Brošüüride ja kirjatarvete kõrval sai igaüks šokolaadi, veekindla telefonikoti ja muud nodi, mis tuju tõstis ja tulevikus kindlasti käiku läheb. Taavi rääkis tuleohutusest väga konkreetselt ja lihtsalt ning näitas huvitavaid videoid. Muide, kes ei tea, siis telefonil 1524 saab tellida omale koju Päästeameti kodunõustamise, mis ei tähenda, et kuri onu tuleks ja hakkaks kohe trahve kirjutama. Tegelikult vaadatakse siis kodune tuleohutus üle ja antakse häid soovitusi, kuidas ohte vältida ja oma kodu turvalisemaks teha. Kodunõustamist saab tellida ka sõbrale, kelle käitumine muret teeb…

Õues sai igaüks proovida, kuidas kustutiga tulekustutamine välja näeb. Nii mõnigi oli seda varem juba teinud, kuid siinkirjutaja oli ühes paadis nendega, kes «oli alati mõelnud, kuidas see käib». Muidugi oli see väga lihtne ja kogu õpe andis kindlust, kuidas tulekahju korral õigesti käituda ning milline kustuti omale näiteks koju hankida.

Esimese päeva lõpetas füüsilise enesekaitse treening, mida mõni naiskodukaitsja ootas kõige suurema põnevusega. Kerli Prants ja Marika Zirk on võitluskunstidega tegelenud juba mitu aastat ja käinud ka teistes ringkondades õpet läbi viimas. Nüüd oli kord kodulinna naiste käes, kes said esimeses teooriatunnis ja sellele järgnenud kolmes «kekatunnis» järk-järgulise taktika, kuidas end ründe korral kaitsta ja põgeneda. Kuigi teema oli tõsine, sai tunnis väga palju nalja ja kõigil oli lõbus. Õnneks ei teinud keegi võitlushoos kellelegi viga, aga loodetavasti jäi meelde, kuidas seda kord siiski teha, kui vajadus peaks vastuhakku nõudma.

Õhtusöök võttis võitlejahingega naistel tuurid maha ja kaugemalt olijad jäid ööseks. Teised kogunesid jälle hommikul uuesti, et tuletada meelde, kuidas looduses hakkama saada.

Värske peaga edasi

Piret Valge pühapäevahommikuse looduses toimetuleku tunni põhisõnumiks oli STOP ehk:

Seisata,

Teadvusta,

Orienteeru,

Planeeri.

Hiljem sai selgeks, et see lihtne põhimõte kehtib tegelikult igas kriisisituatsioonis, sest kui midagi läheb nihu, tuleb kõige pealt rahuneda ja oma edasine tegevus läbi mõelda. Paljud kogenud naiskodukaitsjad käivad metsas väga sageli, aga hea oli siiski meelde tuletada, mida kaasa võtta ja kuidas oma kriisikarpi täiendada, et paremini hakkama saada ja ellu jääda, kui midagi valesti läheb ning tuleb suurema varustuseta kauemaks metsa jääda.

Kuna tänapäeval on pool elu virtuaalmaailma, järgnes sellele Kadri Videri õpe enesekaitsest infoühiskonnas. Koos lahendasime väga mitmekülgseid küberohte lahendava testi, läbi mille said paljud meist selliseid uusi teadmisi, mille peale ei osanud varem mõeldagi. Kas tohib uudistada, mis on võõral mälupulgal? Mida ikkagi on sobilik jagada Facebookis? Kuidas tunda ära spämmikirju? Need olid vaid lihtsamad näited olukordadest, mis testis käsile võeti ja millele me arutelus vastused leidsime.

Üks päeva põnevamaid osi oli hädaolukordadesse sattumise turvareeglite tund, sest selleks jaotati meid nelja suurde gruppi. Osalusõppes mängisime läbi pantvangisituatsiooni, plahvatuses varjumise, varingu korral käitumise ja rahvamassis tunglemise. Naiskodukaitsjate seas on nii mõnigi andekas näitleja, kes sellistes olukordades jääb tingimata rolli sisse ja kaasab ka teisi mängima nii, nagu oht oleks päris. See aga tegi õppe väga meeldejäävaks ja elamuslikuks. Mitu pantvangi lasti halastamatult maha, varingus maha kukkunud taburet pani vaatajad võpatama ja pisikeses WC-s kahekümnekesi tunglemine andis hästi edasi, kui vastik see olukord on ning kui võimatu on igast küljest kokkusurutuna omatahtsi edasi liikuda.

Kui soe supp söödud, said kõik selgeks, mida tähendab relvakonflikt (tuli välja, et see mõiste tekitas eelmisel päeval üksjagu segadust). Mida siis teha, kuidas evakueeruda ja mis jääb üle, kui viimane ebaõnnestub? See oli teema, mis tekitas vastuolulisi arvamusi ja tulist arutelu, et mis on siiski kõige õigem viis, kuidas enda ja oma pere ohutus tagada.

Kõige viimane tund oli paraku ka kõige igavam, sest selleks tuli väsinud peaga seadusi lugeda ja rasket asja nii enda kui teiste jaoks lihtsamaks mõelda. Regulatsioonid ja ressursid ei ole kindlasti nii põnev nagu pantvangi sattumine või sõbrale pea pihta hoobi virutamine. Aga sai ka see tehtud ja Pireti juhtimisel võtsime kursuse oma arvamust avaldades sõbralikult kokku.

Ohutushoiu kursusest jäid meelde hea seltskond, palju musta huumorit ja vajalikke teadmisi, mida endaga igapäevaellu kaasa võtta. Kuna seltsis oli selliseid naiskodukaitsjaid, kes mõnda valdkonda tunnevad läbi ja lõhki, on nende tagasiside ja panus korraldajatele kindlasti hädavajalik, et kursust järgmistele õppuritele veelgi paremaks timmida. Oli privileeg sellest esmajärjekorras osa saada.