Enesekaitse müüdid ja tegelikkus

Koolitus kestis kokku 3 tundi sisaldades teooriat ja praktilist õpet. Väga kiiresti tehti meile selgeks, et enesekaitse ei seisne ründajaga võitlemises, vaid enda kaitsmises. Seda enam, kui ründaja näol on tegemist meesterahvaga. Ja paraku on juba loodus nii seadnud, et naiste jõud enamasti meeste omast üle ei käi.  Küll aga on võimalik osavuse ja kiirusega olukorrast pääseda ja siis jalgadele valu anda.

Tegelikult esimene, mida instruktorid soovitasid, oli varustada ennast pipragaasiga ja hoida see taskus, mitte käekotis. Põhjuseks asjaolu, et rünne tuleb enamasti ootamatult ning siis ei ole enam aega koti põhjas sobrama hakata, vaid on vaja kiiresti tegutseda.

Kõige parem enesekaitse on loomulikult ohtlike situatsioonide vältimine, mis alati kahjuks ei õnnestu. Seda enam, et tänapäeval toimub väga palju isikuvastaseid kuritegusid just päise päeva ajal. Räägiti ka hädakaitsest ja sellest kui õhuke on piir ohvriks olemise ja ise süüdi jäämise vahel.  Kaine mõistuse säilitamine ohuolukorras on väga oluline, et käituda õigesti ja mitte hädakaitse piiri ületada. 

Proovisime erinevatest haaretest vabanemise viise, mis ei olnudki nii väga lihtne. Kuid kui nõks selge, siis said kõik naised suurepäraselt hakkama. Tajusin, et kui ikka on tegemist agressiivse ründega ja suure tugeva mehega, siis  loeb ainult reageerimise kiirus ja kaine mõistus ... ning loomulikult ka kiired jalad. Seega üleskutse... kõik naised jõusaali võhma treenima!

Kui oled sunnitud liikuma väljas pimedal ajal ja tee läheb läbi väherahvastatud kohtadest, siis esimene asi - ära kuula oma ipodist või telefonist või pleierist kõrvaklappidega muusikat, sest siis sa ei kuule, mis su ümber toimub ja see teeb võimalikule ründajale sinu juurde pääsemise lihtsamaks.

Ja samuti... müüt- löök kubemesse, mida on peetud kõige efektiivsemaks meetodiks meesründajast jagu saamisel.  Meile näidati, kuidas selline löök ei ole võimalik ja mis võib juhtuda. Enamjaolt jääb jalg kas ründaja põlvede vahele kinni või siis saad ise obaduse, kuna selline löök eeldab ründajale väga lähedal olemist.  Keegi  koolitusel osalejatest ei tahtnud seda uskuda,  kuid kui järgi proovisime, siis tuli instruktoritega nõustuda - kubemelöök unustage ära, see ei ole võimalik. Hea õnne korral võib-olla on, kuid enamustel juhtudel mitte.  Pealegi, kui oled juba ründaja endale nii lähedale lasknud, et su jalg tema kubemeni ulatub, siis oled juba teinud enese kaitsmisel vea - lasknud ründaja endale liiga lähedale (välja arvatud juhul, kui sind selja tagant või pimedas ootamatult rünnatakse).

Ehk siis selle asemel, et üritada ründajat kubemesse tabada (mis eeldab ka väga täpset lööki ) soovitati virutada jalaga vastu ründaja sääreluud.  Pidi väga tõhus olema...see halvab ründaja, loomulikult ainult lühiajaliselt, mistõttu on siis kohe parem putku panna ja ega sellega kaasnev suur kisa samuti paha ei tee.

Koolitus oli väga õpetlik ja tõi meid selles mõttes maa peale tagasi, et võime küll ette kujutada, kuidas me ründajale lõuahaagi anname või kubemesse lööme ja see olukorra lahendab. Tegelikkuses on asjad hoopis teistmoodi - tuleb mõelda igas olukorras paar sammu ette, vältida ohusituatsiooni  ja  enesekaitse huvides  mitte jääda võitlema, vaid pärast enda haardest vabastamist tuleb kiiresti ära joosta.