Ellujäämiskursus I, Jõgevamaal.

Koguneti Kirna õppekeskuse õuele, enne kui meid metsa lasti alustati ohutusnõuete läbiviimisega ning kontrolliti varustust. Teadlikumad naised juba jagasid tarkusi varasematest kogemustest. Kõik me kokku olime üks meeskond. Teadmised taskus ja ohutus selge suundusime 2,5 km matkale, oma ööbimiskohta. Meie esimeseks ülesandeks oli ehitada endale ööseks magamisase. Kõik naised paigutati eraldi, kuid silmside üksteisega jäi. Mõelge -  sinna tuli jääda kella kuueni hommikul. Ja mis veel „toredam” -  päevavalgus saab ju mingil ajal otsa. Kohad teada, hakkasime oma peavarju ehitama. Aluseks võtsime nipid ja tarkused millest meile räägiti. Kes tragim ja vaimukam, sai oma pesa valmis päevavalguses. Metsas saame teha ööbimispaiga väga turvaliseks. Magamisasemeid olid igasuguseid. Niipalju, kui on inimesi, on ka mõtteid ja oskusi. Umbes kella 20.00 -21.00 vahel olid kõikidel pesad valmis. Kuna unepoiss nii vara ei kimbutanud, käisime naistega üksteise ööbimiskohti vaatamas. Ei puudunud ka öine vestlusring. Seal sai iga ringkond rääkida oma tegemistest NKK-s, naljagi sai visatud. Kuid ei unustanud keegi ka seda, et tõusta tuli järgmisel hommikul kell 6. 

Kui öö otsa sai, saime käsu kokku korjata varustus, lammutada pesa ning  koguneda metsaserval. Jaotati meid nüüd gruppidesse ning valiti grupi ülemad. Igas grupis 4 tugevat ning vaprat naist. Ja oh üllatuseks, varustus korjati ära! Endale võisime jätta vaid seljas olevad riided, nuga, tulepulk, kile, prügikott, okastraat, saag ja jupp nööri. Järgnesid taas uued ülesanded. Tuli ehitada ööbimiskoht neljale, käija kalal ning vesi, mis kättesaadaval tuli filtreerida, valmistada toit, teha teed, leida võilille- ning heina juuri. Igale grupile anti veel toiduõli, tangud, jahu, 4 muna ja soola. See toit oli hädavariant, kui tõesti nälg kimbutama kipub.  

Otsustasime alustada oma kodu ehitamisega. Eluasemeid kerkis mitmesuguseid -  nii püstakeluase, kui ka kaldkatusega magamisase. Tuletegemine ning selle hoidmine oli kohustuslik. Lõpuks hakkas tunda andma ka tühi kõht. Kõigepealt üritasime näljatunnet peletada teega. Korjasime vaarikalehti ja panime vee keema omatehtud lõkkeasemele. Seejuures püüdsime meeles pidada varemräägitud ohutusnõudeid.

Teed juues jagasime töökohustused omavahel ära. Muretsesime vett, küttepuid ja käisime kalal. Oma grupilgi sai valitud peakokk, kes on väga tähtis inimene. Tema tegi, siis meile putru. TANGUPUTRU! Seda putru sõime omatehtud puulusikatega. Super! Lusikaid oli 4 erinevat.  

Kalale minnes anti meile jõhv ja konks. Ülejäänuga pidime ise toime tulema. Tegime endale õngelati kaseoksast ning korgi kasekäsnast. Raskuseks paigaldasime okastraati. Ja üllatuseks leidsime ussigi. Ja kala tuli! Meie eesmärk oli igale inimesele üks kala. Ja selle eesmärgi ka täitsime. Kolm särge ja üks ahven, mis said hiljem  pudru kõrvale küpsetatud. Nämma - kui maitsev! Kõhud täis ja enesetunne hea. Kohendasime veel oma pesakest ning täiendasime omatehtud puulusikaid. Grupiülemad said järgmised õpetused -  kuidas teha taskulampi, laternat ning valmistada nööri kilest ja riidetükist. Lisaks õpetati kuidas teha tuld, kui sul on kasetoht, traat ning natuke ka püssirohtu. Seda kõike tuli õpetada meeskonnale. Hiljem läks neid vahendeid vaja.  Kätte jõudis videviku aeg. Panime paika lõkkehoidmise järjekorra. Juhtus, et nii mõnigi sai magada kuni järgmise ülesandeni.

Vile, vile, vile! Juba tuligi järgmine ülesanne. ÖÖRÄNNAK! Lõke tuli teha ohutuks ja minna metsaservale omavalmistatud taskulampidega. Äge! Tulevalgus, kui jaaniussid metsa seest! Kaugelt vaadates nagu Tallinna laternad, mis põlevad ööpimeduses. Igal grupiliikmel oli kompass ja kaart. Jätkasime orienteerumisega. Algus paljutõotav ja kerge. Pidime üles leidma asimuutide järgi öövalguspulgad. Esimesed kaks punkti läks libedalt, mis sai edasi? Jätan siinkohas märkimata. Tean vaid üht. Tuleb olla rahulik ning veenduda oma oskustes. Aga õppida on siin juures palju. Üksmeel peab valitsema grupis selleks, et jõuda tervelt ning võidukalt lõpule.  Mets on oma pimeduses kummaline, ärme alahindame seda.

Peale ülesande täitmist suundume tagasi oma ööbimispaigale. Taastame lõkke, panime valvekorra uuesti paika ning teised tuttu.

Hommik algab taas kell 6.00. Kõige raskem oli üle olla väsimusest, sest magada sai kõigest 2 tundi. Aga juba ootas järgmine ülesanne. Tuli ületada väike tiigike, mis oli teatud kohtades mineeritud. Selleks oli suur puu, mis tuli üle tiigi laksatada,  kasutada võis nööri. Seega iga grupi liige pidi ületama tiigi ükshaaval. Peas pidi kõlkuma sõna „ MIINID“! Ülesande täitmise tegi veelgi keerukamaks see, et seda tuli täita aja peale. Kõik tulid ilusti toime. Naised on nutikad!

Ülesanne täidetud, läksime taas tagasi laagripaigale. Täitsime kõhud ning korjasime laagri kokku. Naasime järgmisele ülesandele. Sel korral tuli valmistada parv. Kasutada sai omavalmistaud nööri, 2x2,5 m kilet ja looduslikku materjali. Kõik valmisehitatud parved olid võimsad ja kindlalt vettpidavad. Meie tegime alusraami kuivand kasepuu tüvedest. Nööriga sõlmisime kattuvad otsad. Seejärel korjasime kuivanud sõnajalalehti. Pakkisime selle kõik kilesse ning nööriga punusime võrestiku ümber. Ja saigi valmis! Proovisime istudes, kas ikka toimib. Aga , mis kuival maal ikka proovida. Tuli võtta parv nelja tugeva naise vahele ning matkata 2,5 km lõpppunkti, kus ootas ees tiik. Nüüd oli aeg parv proovile panna ja tiik ületada. Kuna varasemat veeproovi teha ei saanud, otsustasime parvele astuda üks naine korraga. Õnnestus! Parv sai tugev ning kindel. Võistkond lõpetas oma ellujäämise ellujäämisega J