Ellujäämine Tootsis

Ega me tõesti 100% ei teadnud, mis meid seal ees ootab. Kohustuslik varustus pakitud, asusime reede õhtul nagu lubatud teele. Lohutav oli ilmateadet kuulata, mis soosis meie üritust ja andis natukenegi julgust, et äkki polegi asi nii hirmutav kui pealkiri.

Kohalejõudes hakkas pilt selginema, kui kuulasime ära esmase sissejuhatuse. Siis sai mõeldud omakeskis, et ega see kõik nii lihtne küll ei ole nagu esmalt tundub. Kui ikka kottpimedas reede hilisõhtul loksud kastikas, varustus ja naised risti-rästi lebamas ning keegi ei tea kuhu sõit läheb ja mis meid seal ees ootab, tundub see veidi hirmutav, aga siiski meeletult põnev. Kuigi autos sai omaette arutledes nalja visatud, et tegelikult on reede õhtu, tööpäev on läbi ja meie ju võiks ka olla kodus, diivani peal telerit vaadata ja perega koos olla. Kohe, kui leidsime ennast mõttelt, et selliseid õhtuid on ju meil ka, aga paljudel vastupidiseid mitte, siis olime õnnelikud just sellise võimaluse üle, mis meid ees ootas.

Nagu selgus oli maapind liiga pehme ja oma tulevasse laagripaika kohale jõudmiseks pidime pisut kottpimedas matkama. Meid jaotati kolmeks rühmaks ja oma esimese ööbimise pidime mööda saatma lageda taeva all. Alles järgmisel päeval tohtisime hakata endale öömaja ehitama. Tegime nagu kästud. Imeline oli magada tähistaeva all, sookurgede laulu saatel. Kõige raskem oli tõusta hommikul kui selgus tõsiasi, et pole kohvi, hommikusööki ja sooja tuba. 

Kohe varakult sai alustatud koolitustega. Meid õpetati esmalt kuidas sellisesse olukorda sattudes tuld teha, millised võiksid olla abivahendid ja kuidas nendega toimetada, kuidas teada saada, kas vesi on joogiks kõlbulik ning milliseid abivahendeid võiksime ise selleks tarbeks teha ja kasutada. Raske oli varahommikul  kuulata tarkusi, kui peas vasardas mõte, kuidas kohvi saada.

Päev läks edasi ja siis pidime minema ehitama endale veidi  tõsisemaid rajatisi, kus ööbida, olla kaitstud ning süüa teha. Vot see oli tõeliselt põnev, ideid ja arhitekte jagus. Lõpuks siis leidsime kuldse kesktee. Nagu pärast selgus siis kõikide rühmade öömajad olid täiesti erinevad.

Juba siis, kui saime oma majakese valmis ja tule üles, tekkis täiesti oma pesa tunne. Aga mis on elu metsas kui sul pole nuga. Selleks oli meil üks korralik sepa töötuba organiseeritud. Iga osaleja sai sepistada just endale sobiva töönoa. See oli tore väljakutse ja kuulates sepa jagatud õpetussõnu läks töö suisa lennates.

Põnevust tekitas naistele vaibakudumine okstest, pilliroost või mida iganes keegi soovis sinna sisse kududa. Kuna meie majutuskohas keerutas tuul ringi otsustasime kududa terve ilusa rohelise seina selle takistamiseks. See töö läks lennates. Meile jagati veel tarkusi kuidas teha rasketes oludes püüniseid ja käepärasest vahendist kalaõnge, mida üldse metsas süüa ja mis kui palju toitaineid annab. Õppisime kuidas valmistada ise taskulampi ja välisvalgustusi, ning kuidas teha süüa kui sul pole metsa kaasa võetud abivahendeid. Samuti jagati teadmisi ravimtaimede kohta.  

Tarku mehi jagus meid õpetama ja loodan, et me suutsime ka kõike salvestada, sest seda infot lausa voolas alla ja eriti tore oli näha, kuidas instruktoritel ise silmad särasid seda kõike meile vahetult edasi andes. Seekord jäid küll jänesed püünistesse püüdmata, aga imehead pannkoogid said labida peal küll valmis küpsetatud.

Raske oli viimasel päeval metsast väja tulla ja kõik see mis sai sinna suure õhinaga rajatud ära lammutada või maha jätta. Just nüüd oleks tahtnud veel paar päeva samas rütmis edasi minna, sest maitse oli juba suus ja see oli paganama hea!