Ekströmi marss 2018

NKK Tartu ringkonnast asusid juba varavalges teele kolm vaprat: Tiina Kartau, Merilin Saksing ja allakirjutanu. Ilm tõotas tulla päikseline ja suhteliselt tuulevaikne – ideaalne matkmiseks nii lumistel metsaradadel kui lagedatel maanteedel. Kolga mõisas oli juba tunnike enne algust palju rahvast, meiega samal ajal nägime saabuvat näiteks 3 rühma Taani värvides kaitseväelasi, keda imetledes saime ka õhtustes AK uudistes telepildile. Mulle oli põnev võimalus piiluda imelise klassitsistliku Kolga mõisa peahoone sisemust, kus ürituse puhuks olid end sisse seadnud nii laadalised kui töötoad, romantilised kohvikud kui ka puhkpilliorkester rõdul. Mõisakompleksis võis mitmel pool näha Vabadussõja aegsetes rõivastes ja mundrites inimesi, sest ehedaimad kostüümid said preemia. Meiegi tegime oma esimese pildi stiilse härrasmehega, kes nimetas end Ekströmiks.

Peahoone taga platsil seadsid end sisse näidislahingulised, kes hakkasid paugutama just marsi stardi ajal, mis oli ettenägelik, sest hajutas rajaleminevaid masse. Kohata võis paljusid tuttavaid-sõpru Harju naiskodukaitsjate seast, kuid meie kolmese pundiga liitus marssima veel kolm Tiina sõpra matkakaaslast. Panime maha kavala plaani vältida masse ja teha 17-kilomeetrine distants läbi tagurpidi. Nii võisime uhkes üksinduses kulgeda algul kitsukestel loodusradadel ja lugeda rahulikult infotahvleid. Esimene üllatus ootas Inga oja ääres, kus oli teekäänakul end sisse seadnud võrratu sakslasest pannikoogimeister – saime ninad tuhksuhkruseks ja kõhud maiust täis! 

Pikkadel tasandikuteedel tahtsid kogenud orienteerujad lõigata, kuid minu jaoks oli siiski huvitav kulgeda ettenähtud rada, sest tunnistan ausalt, seda kanti kodusest Muuksi mäest mandri poole polnud ma kunagi rännanud!

Tõusnud Põhja-Eesti paekaldale, sammusime reipalt mööda kiviaedadega ääristatud külatanumaid haruldaste looduskoosluste – loopealsete ehk alvarite – vahel. Siinkandis laiuvad suurimad kivikirstkalmete alad isegi 3000 aasta tagusest ajast! Õigetpidi matkajad hakkasid massidena vastu tulema ja oli päris lõbus meie märkamise järel nende nägudel hämmeldust jälgida. Kogenud välisleegionärid muidugi hämmeldust välja ei näidanud, vaid rühkisid jõudsalt, mõnel isegi reibast saatemuusikat tegev makk õlal, edasi finiši poole. Jõudsime meiegi matka geograafilist ja ideelist keskpaika tähistavale Muuksi linnamäele. Siin seisis muinasaegne linnus, mille madalakskulunud vallidelt võib tänagi nautida miljonivaadet Kolga lahele. Siin kiikusin mina oma lapsepõlve jaanitulede ägedamad külakiigehood. Ja siia on püstitatud kolm kivirahnu mälestustahvlitega: major Ekströmi Soome vabatahtlikele aastal 1919, Erna grupile aastal 1941 ja Eestist pärit soomepoistele aastal 1944. Sest kõik need kangelaslikud sõjasündmused ja -sangarid on seotud Kolga lahega.

Edasine marss läks minu jaoks vähemalt liiga tuttavaks ja igavaks ja nii pakkusin põigata suurelt maanteelt läbi Pudisoo meie pere suvekoju Jaani tallu – selle võti on mul alati kaasas. Tegimegi õuel värskes õhus väikse söögipausi ja olime juba suurele maanteele tagasi pööramas, kui tulid mu noored ja soovitasid ületada Pudisoo jõgi rippsilla kaudu. See oli hea plaan ja kindla peale marsi erilisim elamus, mida ei saanud ülejäänud marssijad. 

Edasi kulges mahamärgitud rada Pudisoo jõe kõrge ürgoru kaldal minu üllatuseks läbi Suurekõrve kaitseala, kuid õnneks paistis, et läbimarssinud hordid (väidetavalt osales marsil pealt 2000 inimese!) polnud talveunes rabamännikut eriti räsinud. Nautisime minu lemmikuid seene- ja marjametsi talverüüs kui juba jõudsimegi üle Pärlijõe Raudsilla matkakompleksi lähedal. Sealt edasi, õigupoolest tagasi Kolga mõisa oli juba kiviga visata.

Olime marssinud rahulikus tempos, võtnud endale aega looduse imetlemiseks ja pikemateks või lühemateks juttudeks kaaslastega. Finišis saime isegi diplomi ja kosutasime end tõhusa supiga. Lahing oli vaikinud, laat end kokku korjanud ja sõitsime meiegi kodu poole.

Tõdesime kõik, et väga väärt matk oli!