Eesti staabiassistendid Rootsis väljaõppel - IntSAC III-2008

Kursuse eesmärgiks oli õpetada välja staabiassistente töötamaks mitmerahvuseliste brigaadide staabis erinevatel rahuoperatsioonidel (Peace Support Operations - PSO).

Osalejad olid väga mitmesuguse taustaga. Grupi suurus oli 13 inimest, kellest kaks Eestist, üks Norrast ning ülejäänud Rootsist. Seega oli õppe- ja suhtluskeeleks inglise keel. Õpilaste staabitöö taust oli samuti väga varieeruv – alates naisterahvast, kel juba kuus missiooni selja taga, ning lõpetades neiuga, kelle jaoks oli see üldse esimene õppus Rootsi Lottade organisatsioonis.

Rootsi Lottad selgitasid oma organisatsiooni nime päritolu luuletusega. Nimelt ühe Soome luuletaja poeemis oli lugu Soome sõdurist, kes lahingusse minnes võttis kaasa ka oma naise – Lotta. Sõdur sai küll ise lahingus surma, kuid tema naine jäi lahinguväljale haavatud sõdurite eest hoolitsema. Selle luuletuse järgi said oma nime nii Soome kui Rootsi Lottad.

Rootsi Lottad on samamoodi vabatahtlikud nagu naiskodukaitsjadki ning kursusel osalejate tsiviiltaust oli mitmekesine. Samas leidus ka selliseid, kes töötavad militaarsfääris ja on juba eelnevalt mõnel missioonil osalenud.

Kursus algas ülevaatega ÜRO ja NATO dokumentidest ning juhtorganitest. Tehti selgeks, mis vahe on UN paragrahvidel VI ja VII. Järgnes sügavam seletus staabi struktuurist ja ülesannetest. Erinevalt Eesti väljaõppest, kus staabiassistentide puhul käsitletakse pigem S- ehk pataljoni taset, siis siin keskenduti G- ehk brigaadi tasemele. See on ka mõistetav, kuna meil ongi ju ainult üks brigaad.

Kuna kursuse eesmärk oli õpetada staabiassistente välja just rahvusvahelistes staapides töötamiseks, siis juhiti tähelepanu ka probleemidele, mis võivad tuleneda staabikoosseisu erinevast kultuuritaustast, keeleoskusest ning erinevast sõjalisest väljaõppest ning militaartavadest, mis on ju riigiti väga erinevad.

Räägiti ka rahuoperatsioonide olemusest ning põhimõtetest. Kuidas tuleb jääda mõlema konfliktis oleva poole suhtes neutraalseks, kõikides tegevustes säilitada läbipaistvus jne. Anti ülevaade erinevatest patrullimise tehnikatest ning üldse rahuoperatsioonide taktikast. Kuigi staabiassistendid vast kunagi ei pea staabist välja minema ja neid taktikaid praktikas kasutama, siis taustateadmiseks ning üldise arusaama kujundamiseks olid need loengud väga kasulikud. Erinevalt minu seni läbitud väljaõppest Eestis, pöörati siin rohkem tähelepanu suhetele välismaailmaga (CIMIC, pressiohvitseri töö, meedia, kohalikud jõustruktuurid jne).

 Põgusalt tuletasime meelde ka NATO kuuldekoodid ja kaardi lugemise oskused, kuid need olid enamus osalejatel baasteadmistena olemas ning sellel teemal pikalt ei peatutud. Kursuse alguses jagati meile kõigile välja personaalsed sülearvutid ning mälupulgad. Tegemist oli nn paberivaba õppega, kus kõik vajalikud loengumaterjalid saime oma mälupulgale ning endaga kaasa võtta, väljaprinte ei olnud. Minu arust väga kena viis looduse säästmiseks ja tagasisõidul oli kohver ka selle võrra kergem.

Staabiassistentide õppe praktiline osa toimuski arvuti taga. Kuna eelolevas staabiharjutuses pidi peamine kommunikatsioon toimuma meilitsi, siis keskendusimegi meilide logimise ja arhiveerimise tehnikatele. Arutasime, kuidas oleks mõistlikum elektroonilisi dokumente arhiveerida, milliseid alamkaustasid luua, et ehitada üles kogu meeskonna jaoks loogiline ja funktsionaalne süsteem, mida oleks ka kerge hallata. Failinimedesse soovitati sisse panna ajagrupp (DTG), teema ning saatja. Sarnast loogikat olen ma varem kasutanud ka oma tsiviiltöö alaste dokumentide arhiveerimisel ning võin julgelt öelda, et toimib! Militaarse DTG asemel kasutan küll ajaformaati „20081025“ (suuremast väiksemale, et dokumendid järjestuksid kronoloogiliselt), kuid põhimõte on ju sama. See on kõige lihtsam ja kiirem salvestamise viis ning hiljem on lihtne dokumente üles leida.

Veidike harjutasime ka kätt PowerPoint esitluste tegemisel, kuid seda mitte väga sügavuti. Mõned meist said seda hilisemas staabiharjutuses praktiseerida, kuid oli ka neid, kes tegelesid ainult logimisega.

Nädalane kursus lõppes 2,5-päevase staabiharjutusega, mis viidi ellu koos ohvitseridega samal ajal toimunud ohvitseride kursuselt. Mängisime, et meie brigaad on rahuoperatsioonil väljamõeldud maal Betaland (mis geograafiliselt sarnanes väga Gotlandile). Isikkoosseis jagati erinevatesse sektsioonidesse laiali, keskmiselt neli kuni viis ohvitseri ja kaks staabiassistenti ühes grupis. Mind määrati G1 (personali) sektsiooni, mis oli väiksem kui teised ja seetõttu oli ohvitsere kolm ning assistente üks. Staabiassistendid tegid sektsioonides väga erinevat tööd. TOC-s (Tactical Operational Centre) oli kolm assistenti, kes ainult logisid sisse- ja väljaminevaid dokumente. Kuna kogu info liikus läbi nende, siis esialgu kippuski info sinna kinni kiiluma, kuna rutiinid ei olnud veel välja kujunenud. Ka G2 (luure) ja G3 (operatsioonid) neiud olid hõivatud logimise, printimise ja paljundamisega. Kuna minu haru oli rahulik, siis õnnestus mul veidi mitmekülgsemate asjadega tegeleda. Ehk siis tuli koostada mõned raportid, ette valmistada esitlused, kokku panna personali rotatsiooniplaan jne. Polnud küll assistendi töö, kuid huvitav siiski.

Igale sektsioonile oli määratud mentor, kes külastas meid aegajalt ning jagas näpunäiteid, vastas küsimustele ja andis tagasisidet tehtud töö kohta.

Staabiharjutus tegi hästi detailselt selgeks erinevate sektsioonide tegevusvaldkonnad. Meile söödeti ette väga erinevaid situatsioone ning ohvitseridel oli vaja otsustada, kelle tegevusvaldkonda need kuuluvad ning kes peavad informeeritud olema. Alguses oli segadust palju, kuid lõpuks jooksis info juba nagu õlitatult. Põnev oli.

Iga päev algas ja lõppes üldkoosolekuga, kuhu olid õppe-eesmärgil kutsutud ka staabiassistendid. Muidu tehakse neid väikeses ringis. Iga sektsiooni esindaja võttis sõna, rääkis päeval tehtust ning andis tagasisidet ka teiste sektsioonide tegevuse kohta. Enamasti oli see kurtmine teemal, et mingi info unustati neile edastada. Mentorid rõhutasid ka seda, et ohvitserid rohkem omavahel näost-näkku suhtleksid. Sama olen täheldanud ka Eesti õppustel, info kiire ja õigetes kanalites liikumine on üllatavalt suur probleem ning nõuab kokkuharjutamist.

Kogu kursuse vältel rõhutati kuivõrd erinev on töötamine ühest rahvusest koosnevas staabis või siis staabis, kus on koos mitme erineva rahvuse esindajad. Praktilisel staabiharjutusel tulid need erinevused imehästi välja. Üks inglise keelne sõna seostub erinevatel rahvustel mõne nende keeles oleva sõnaga ja nende tähendused võivad väga erinevad olla. Lisaks tõlgendavad erineva ettevalmistusega inimesed situatsiooni erinevalt. Nii tuligi ette juhtumeid, kus kaks head inglise keelt rääkivad inimest ei suutnud end üksteisele üheselt mõistetavaks teha. Kindluse mõttes tuli alati üle kontrollida, kas teine mõistis räägitut samamoodi. Harjutuses ei ole küll teisitimõistmisel liiga raskeid tagajärgi, kuid päris elus ja just militaarsituatsioonis ei saa enam kommunikatsiooniprobleeme lubada.

Harjutuses tuli ka ette situatsioon, kus ebamääraselt sõnastatud käsu tagajärjel saadeti salastatud dokumendid laiali nii pressile kui kohalikele võimuorganitele. Reaalses elus oleks see suur skandaal olnud. Mul on enda praktikas ka esinenud vigu, mis tulenevad valestimõistmisest, sest mul ei ole olnud piisavaid taustateadmisi antud asjast. Seepärast pean oluliseks, et staabiassistentide õpe hõlmaks ka üldisemaid teemasid, mis võibolla väga otseselt meie tööd staabis ei puuduta, kuid aitavad meil paremini situatsiooni mõista.

SWEDINTI kodulehel sellest õppusest "One last management quality check".