Bärbel Salumäe: noortega alati noor!

Bärbel on õppinud noorsootööd, hetkel on omandamisel lastekaitse ja sotsiaalpedagoogika magistrikraad. Intervjuu tegemise ajal oli Bärbeli igapäeva töö veel Kaitseliidu Tallinna malevas noorteinstuktori ametikohal, praeguseks aga on temast saanud Tallinna Ülikooli Õpilasakadeemia projektijuht.

Bärbel on aktiivse eluviisiga inimene. “Võrkpalli mängin, sulgpalli mängin natuke, vähe, aga siiski. Veel viskan oda ja mängin keeglit ka. Hobidega tegelen vastavalt sellele, milleks aega jätkub ja kus parajasti vaja kodukohta esindada. Samuti teen käsitööd, praegu veel karpe ja kaarte, aga ainult tuttavatele kingiks.”

Bärbel on ka Rae valla volikogu liige ning korraldab väga aktiivselt oma kodukoha (Lagedi) üritusi. Kui Bärbel otsustas vallavolikokku kandideerida, siis kogu tema “valimiskampaania” oli enda koostatud voldiku panemine kohalike postkasti. “Jalutasin kogu Lagedi kandi läbi, 27,6 km tuli kokku ja panin selle isiklikult igasse postkasti, see oligi kogu valimiskampaania. Ei ühtegi telefonikõne ega meili.“ Tema eesmärk oli tõestada, et ei pea inimesi tüütama, valik tuleb teha eelneva kogemuse põhjal. Bärbelil on mitmeid plaane, mida proovib ellu viia oma kodukohas ja vallas tervikuna.

Bärbel liitus Naiskodukaitsega 2005. aastal, see oli tal kodutütarde organisatsioonist n-ö loomulik üleminek. Aprillis sai Bärbel kaheksateist aastat vanaks ja maikuus oli juba koormusmatkal Naiskodukaitset esindamas. „Kõik käis väga kiiresti ja sujuvalt. Tol ajal oli koormusmatk teistsugune kui tänapäeval, nt osalejaid oli vähem, see oli Eel-Ernaga koos ning naistel ja meestel oli vist ka üks ja sama rada. 2007. aastal käisin veel kord koormusmatkal, siis tõi tee mind lõplikult Tallinnasse. Üks aasta hiljem olin juba lapseootel ning niiviisi see pool Naiskodukaitses soiku jäi. Tegelikkuses jäi soiku üldse organisatsioon tervikuna, seda kuni 2011. aasta sügiseni.“

Tallinna Malevasse tööle sattus Bärbel samuti sujuvalt. Enne oli ta Pääsküla noortekeskuses noortejuht, õppides samal ajal Tallinna Pedagoogilises seminaris noorsootööd. Mingi hetk tuli teade, et otsitakse noorsootöötajat, kellel on kogemus kodutütardega ja noorkotkastega, sest varasem noortejuht kolis Tartusse, rühm oli tugev ning sooviti sellega jätkata. Bärbel oli aasta aega olnud Pääskülas tööl käinud, kui tuli kätte aeg teha viimane koolipraktika. „Tegin seda Tallinna malevas, kodutütarde noorteinstruktori juures ning kui tema sellelt ametikohalt ära läks, siis sain pakkumise sinna kandideerida. Võtsin vastu ja nüüd on sellest kaheksa ja pool aastat möödas…“

Praegu on Bärbel noortejuhtide erialagrupi juht. Bärbel ja järelkasvu teema käivad käsikäes. „See ei ole vaid minu või ühe inimese saavutatud töö, see on noortejuhtide töö tervikuna. Üks inimene ei tee midagi ära.“ Bärbel leiab, et ei saa uusi rühmasid luua, kui ei ole noortejuhte sinna ette panna. Uutele tulijatele saab pakkuda rühmasid, mis on juba olemas. „Kui hakkame panustama ainult uute noortejuhtide otsimisele, et avada uusi rühmi, siis vanad rühmad jäävad unarusse ja kokkuvõttes pole midagi head. Parem on see, et need, kes meil on, on tugevad ja tegusad, kui püüelda selle poole, mis on võib-olla kättesaamatu.“ Bärbeli ootused ongi eelkõige noortega seotud. „Noored on minule nagu vee eest, hoiavad tegusana, tundub, et ka nooremana. Nende ideed ja tahtmised on edasiviiv jõud. Sa pead pingutama, et nendega samas rütmis olla, ja nad märkavad seda. See, kuidas meie noored oma juhte hoiavad, ei ole tulnud iseenesest: see on välja teenitud sõnadeta kiitus.“

Lisaks kuulub Bärbel ka spordigruppi, aga mujale ta end enam kirja pannud ei olegi. Noortejuhtide erialagrupis olemine on läinud loomulikku rada mööda. Noortejuhid käivad noortega laagrites, korraldavad õppepäevasid, eesmärk on noorsugu ette valmistada ning anda noortele võimalus eluterve olla. „Noortel on võimalus nii palju erinevaid asju teha ilma rahaliselt panustamata. Ja seda tööd ei saagi rahasse ümber arvutada. Kõigile saab midagi pakkuda ning oluline on, et laps ei pea tundma ennast halvasti, et ta ei ole saanud ise maksta või tal ei ole riideid selga panna. Me ei eralda kedagi: kõik, kes tahavad tulla, panustada ja olla, võtame vastu! Kui inimene ütleb, et ta ei oska või ei tea, siis tegelikult iga inimene teab või oskab midagi ja küll me aitame tal seda avastada.“

Paljudel on arvamus, et noortejuht õpetab noori, aga tegelikult õpetavad just noored väga palju noortejuhte. „Mitte kunagi ei ole kahte ühesugust tundi ega kahte ühesugust laagrit, alati on midagi teisiti, isegi kui ettevalmistusprotsess tundub olevat täpselt ühesugune. Igav ei hakka, sellepärast ei pea muretsema. Ja juba see võimalus, et terve oma pere saab kaasa võtta, on suurepärane. Tegemist on ainukese grupiga, kus saad terve nädalavahetuse perega koos veeta: ise koordineerid laagrit, elukaaslase paned mõnda tundi läbi viima ja lapsed osalevad laagrilistena.“

Kõige erilisem kogemus ürituste kohapealt on kahtlemata vabariiklike ürituste korraldamine, olgu selleks siis väikeste matkamäng, suurlaager või olümpiamängud. Panna noored liikuma ajakava järgi, kui neid on 100-400, et kõik saaks söönuks, joonuks, õpitud, sporti teha, lõbutseda, ja seda kuni neli päeva järjest… Ja kui arvate, et juba esimesel päeval ollakse korraldaja rollist väsinud, siis eksite! Kui lapsed on neljandaks päevaks väsinud, siis läbiviijad üleväsinud, kohe nii üleväsinud, et nad oleks valmis veel veel päeva toimetama. Reaalsustaju on kadunud, kuid energia, mida noored annavad, nende rahulolu, tänusõnad, kallistused…

Kõik tundub nii ilus ja hea noortejuhina, kuid aeg-ajalt (õnneks mitte tihti) satutakse kokku ka pahupoolega. Noorte kodused ja kooliprobleemid tulevad ka organisatsiooni kaasa ja nendega tuleb tegeleda: olla noorele toeks, suhelda vanemate ja kooliga. Paaril korral on Bärbel kokku puutunud ka lastekaitsega. Kas seda kõike on vaja tavalisele Naiskodukaitse noortejuhtide erialagrupi liikmele? Kindlasti ei ole. „Meil kõigil on oma mured. Aga noored, kes on meie organisatsioonis, loodavad meie peale, usaldavad meid, tunnevad, et pakume kaitset. Kuidas sa siis saad lihtsalt pealt vaadata? Peabki sekkuma! Teeme oma elu keerulisemaks ja kindlasti ka murerikkamaks, aga kui meie võimuses on aidata, siis tuleb seda teha. Üks n-ö päästetud hing on seda kõike väärt!“

Noortejuhtide gruppi kuulumise eeldus on ainult tahtmine, kõik muu on õpitav, oskused ja teadmised tulevad jooksvalt, töö käigus.

Bärbel arvab, et Naiskodukaitse ja Kaitseliit tervikuna on ainuke organisatsioon, mis pakub kõiki võimalusi, millega iganes tegeleda tahetakse. Kellele meeldib kokandus, saab süüa teha, kellele meeldib sport, siis ka need võimalused on olemas laulda saab; kes rohkem sõjalisest poolest huvitub, ka see pool on olemas. Pole ühtegi asja, millest osa võtta ei saa. “Olen käinud kultuurigrupi üritustel, suvepäevadel, võistlustel ja koormusmatkal, osalenud koolitustel, pidulikel aastapäevadel. Langevarjuga pole alla hüpanud, aga see võimalus on ka olemas. Kui keegi ütleb, et mitte miski ei motiveeri, siis asi on kuskil kahe kõrva vahel, mitte selles, kuhu sa kuulud. Igaüks leiab midagi, mis teda motiveerib, tahtmist peab olema,” leiab Bärbel, kes motiveerib ennast ja teisi isikliku eeskuju abil. Kui on keegi, kellega koos liituti või kellega koos üritustel käia, siis see on kõige suurem motivaator ja seda kõike koos nendel üritustel, mis päriselt ka huvi pakuvad.

Bärbeli kustumatu mälestus Naiskodukaitsest on selle aasta koormusmatkast. “See oli nii äge! See, kuidas hullult plaane tegime, et käime enne kõik koos matkamas ja õpime uusi oskusi. Reaalsus oli muidugi teine. Me ei saanud kordagi kogu meeskonnaga kokku mujal, kui messenger’is. Pillega (Part) käisime jalutamas, elektriliine ka mõõtmas (Jah! Päriselt!). Kogu matk käis läbi huumori ja naersime, et killuvest oleks pidanud olema kohustuslikus varustuse nimekirjas, sest „kilde“ meie seltskonnas ikka lendas ja mitte vähe. Meie tiim ei karjunud, ei vingunud, ei solvunud ja ei salvanud oma liikmeid mitte kordagi. Meil oli täielik üksmeel ja mõistmine ning toetus. Tihtipeale ilma sõnadeta, aga arusaadavalt. Me oleme kõik täiesti erinevad inimesed – mina, Berit (Cavegn), Jette (Karmin) ja Pille, igaüks oma kiiksude, heade külgede ja vigadega. Keegi meist pole suu peale kukkunud ja see oli nii äge! Ja Tallinna naised võitsid hobuse rakendamise ülesande, kuigi üks kartis hobust, kaks olid heal juhul paitanud ja neljas siis ka ratsutanud. Aga taaskord, me tegime seda täielikus vaikuses, meie juhendajate Reitsniku ja Tammeoru nägu oli pildistamist väärt. Mina kindlasti tahaks veel nende naistega koos võistlema minna.“

„Tegelikult ei vaja see koormusmatk nii palju ettevalmistust, kui kardetakse, palju on mõtlemises kinni. Räägime koormusmatka juures kõigest muust kui väsimusest, eelkõige meeskonnaliikmete omavahelistest suhetest. Ja ilma selleta ei oleks see koormusmatk ka nii meeldejääv olnud. Olgugi et me ei pääsenud esikolmikusse, võitsime ikkagi väga palju, rohkemgi, kui arvata oskasime.”

Kõige raskemaks ülesandeks Naiskodukaitses peab Bärbel inimeste mõistmist ja nendest arusaamist, sest nii suur, kui on organisatsioon, nii palju on ka erinevaid tahtmisi ja arvamusi. Kõige raskem ongi võib-olla see, et suudaks olla üks terviklik meeskond, mitte igaüks ei rabeleks omaette. Tülisid tuleb ette, aga siis tuleb võtta aeg maha, kuni õige aeg inimese ise üles leiab. Tuleb osata andestada ja ise andeks anda; tuleb aru saada, millal sein ees on ja sellest läbi ei jookse.

Bärbel unistab paljudest asjadest: „Unistustel on võime sind kätel kanda.“ Naljaga pooleks küsib, et kas unistus siin organisatsioonis surra oleks väga imelik. „Nii kaua, kui tunnen, et mul on, mida anda ja mida vastu võtta, senikaua ma siin olemas olen. Ja kindlasti tahan veel minna koormusmatkale! Murrame lõpuks kasvõi jalad, aga esikolmikusse me lõpuks tuleme!“

Noorte ja noortejuhtide tegevusest saab lähemalt lugeda siit: https://kttallinn.wordpress.com