Ajas tagasi supi ja valgete põlledega

Pühapäeval, 14. juunil oli Märjamaa naiskodukaitsjatel igati meeldiv (ilm ja seltskond olid võrratud nagu alati) võimalus toimetada Naiskodukaitse toimetusi naabervallas Vigalas, endise RVL metsavendade Põrgupõhja punkri vahetus läheduses. Uus punker on ka kohe-kohe valmimas. Toimus Okupatsioonide Muuseumi kuraator Martin Andrelleri poolt korraldatud tänuüritus äsjailmunud raamatu "Siberi kodu" asjaosalistele.

Algselt oli naiskodukaitsjaid palutud ka suppi keetma, kuid väikese seltskonna toitlustamine välikatlaga ei ole kuigi otstarbekas. Nii keetsid maitsva supi (köögiviljasupp sulatatud juustuga) valmis Kivi-Vigala põhikooli kokad ja meie ülesandeks jäi supp termostega autosse vedida ning kohale sõita. Päris kohale me autoga ei saanudki, sest hiljuti olid teel toimetanud metsamehed ja alles oli sügavate rööbastega songermaa. See ei meid aga ei heidutanud. Teele vastu tulnud metsavennaks moondunud Martin haaras hoogsalt ühe termose õlale, meie Kairega kõmpisime teise supilaadungiga hoogsalt järele ja Mari vapralt pisipoeg Lennartiga kõige lõpus.

Veidi alla kilomeetri jalgsikõndi ning kohal olimegi. Martin oli just rääkinud siitkandi karurohkusest, kui metsas miskit ragisema hakkas. See ei olnud õnneks karu, vaid Toomas Tõnisson, kes asjaosalistele lõkketegemiseks tulesüütamise nippe jagama hakkas. Ühe kõrvaga Toomast kuulates asusime tegutsema. Põlled ette, rätid pähe (oma lumivalges riietuses olime kui inglid kesapõllul). Kaire oli ettenägelikult kaasa võtnud punutud korve leiva-saia jaoks, samuti läksid asja ette kaasavõetud käterätid ja muu köögivarustus. Rahvast oli kohal tunduvalt vähem kui oodatud, nii, et olime usinasti ametis supitopside täitmisega, sest suppi oli ohtralt ning see tuli tingimata ka ära süüa. Samuti jagasime küpsiseid vaheldumisi kuuma tee ja morsiga.

Suppi sai päeva jooksul jagatud nii eel-, põhi- kui järelroaks. Enne bussile minekut sai rahvast muidugi veelkord maitsva supiga kostitatud. Peale külaliste lahkumist ja kiiret lõkkeümbruse koristamist ja telefoniside kaabli kokkukerimist oli meil õnn osaleda Martini poolt läbiviidud ajalootunnis, täiendades teadmisi RVL võitlejate tegevusest Põrgupõhja punkris. Toomas õpetas meid veel valmistama tühjast õllepurgist vilet.

Ja siis tagasiteele. Jalgsirändajad järgi, Martin turvaliselt ees. Nii auto karteripõhi, kui me ise jäime täiesti terveks. Enne kodu poole asutamist ei saanud me südant külmaks tehes mööduda võrratust lilleaasast, mis lausa kutsus karikakraid ning kellukaid korjama. Trotsides rästikuid ja karusid, käisime Mariga lilli noppimas. Oli imeline ja müstiline justkui ajas tagasirändamise päev. Nüüdseks on aga termosed küüritud ja põlled pestud ning valmis uuteks väljakutseteks.