Ajarännak minevikku ja teised seiklused

Minu jaoks oli avalike suhete ja ajaloo erialavõistlus selles kuus juba teine Naiskodukaitse üleriigiline võistlus. Staabi- ja sidevõistlusel saime kokkuvõttes tubli neljanda koha ning sealne pingevaba õhkkond tundus just õige selleks, et võistlusel vinti üle ei keeraks. Katsusin selle rahu enda jaoks Võrumaalt Hiiumaale kaasa võtta.

Ettevalmistused algasid paari telefonikõne ja ühe koosolekuga oktoobri esimeses pooles. Täpselt oli teada ainult üks ülesanne, et kohapeal tuleb kaasavõetud materjalidest üles ehitada messiboks. Kuidagi sattus nii, et nii mina, Anneli kui Maie olime algusest peale samal nõul. Eristu või sure. Ja üheskoos saigi võetud vastu otsus, et oleme teistmoodi. Koostasime pilvetabeli, kus olid kirjas igaühe ülesanded, ja ootasime võistlust. Üksmeelne plaan wabariigiaegse messiboksi valmistamiseks oli olemas. Kuidas meie boks lõpuks välja nägi, sellest hiljem.

Teine ülesanne saadeti meile mõned päevad enne võistlust ja see puudutas praamil toimuvat. Nimelt pidime ajakirjanikena reedel teel Hiiumaale uurima reisijailt nende teadmisi Eesti ajaloost, Kaitseliidust või Naiskodukaitsest. Teema oli antud suhteliselt vabalt ning seetõttu otsustasime läheneda loominguliselt. Kasutasime üht varem välja töötatud viktoriini küsimustikku, kus olid kerge huumoriga vürtsitatud küsimused Naiskodukaitse sümboolika, tegevuse ja ajaloo kohta. Andsime küsimustikud kahele noorpaarile, kes olid lahkelt nõus oma sõiduaega sisustama meie mälumänguga. Hiljem seletasid meie reporterid koos vastajatega kõik vastused lahti ja ühtlasi uurisid, kas neil oli ka üllatusi. Selgus et oli, sest üks paar arvas, et Naiskodukaitsjad peavad tingimata õppima kodumajandust, aga teise arvates oli hädavajalik ellujäämiskursus.

Võistluspaika ehk Palade koolimajja jõudes tuli meil kõigepealt valida välja pühapäevase messiboksi asukoht. Kuna olime esimesed, oli meie valik kõige suurem. Ometi ei tulnud meil pikalt jalutada, sest oma “kodu” tundsime kohe ära koolimaja välisukse kõrval olevas nurgas.

Laupäev algas meie jaoks täiesti pimeda maaga – tuli valmistada videoklipp etteantud teemal. Piiratud aja jooksul tuli välja mõelda režii, see üles filmida, kokku monteerida ja üles laadida. Loosiga saime teemaks ühe Naiskodukaitse väärtustest, organiseerumine naistena.

Nüüd pean oma jutus natuke ajas tagasi minema. Nimelt hakkasime juba autos praamile sõites end õigele lainele kruttima ja kuulama üht mõnusat Valgre lugudega plaati. Tänu sellele olime saarele jõudes täiesti samal lainepikkusel, pea sada aastat minevikus. Seetõttu ei võtnud palju aega oma filmiidee väljatöötamine. Miljöö oli olemas, tummfilm muusika saatel sobis hästi ja oli olemasolevate vahenditega lihtsalt teostatav. Kahjuks videot muusika autoriõiguste tõttu netiavarustesse laadida ei saa, aga lisan siia vahele meie video lõpukaadri - “endli”, mis kujutab tänapäevast naiskodukaitsjat, rahvarõivais naist ja sõjaeelses Naiskodukaitse vormis prouat. Täpsemalt saab kostüümide tähenduse kohta lugeda siit. 

Pärast kiiret tagasisidet ja lõunat ronisime (muide, taas minevikuhõngulisse) bussi ja tegime saarel väikese tuuri. Esmalt külastasime militaarmuuseumi, kus tuli meil ka üks ülesanne lahendada. Pidime kindlaks tegema näiteks selle, mitu paari saapaid on muuseumis või kui kõrge on radaritorn.

Edasi liikusime Tahkuna poolsaarele, kus panime küünlad Estonial hukkunud laste mälestusmärgile. Ammust sündmust meenutades valdas meid kõiki nukker meeleolu ning tundsime, et see katastroof on kõigil ikka hinges.

Pärast kiiret Külastust Kärdlasse naasime oma laagripaika Paladel, kus meid ootasid ees kiired ülesanded. Lahendada tuli ristsõna, orienteeruda täherägastikus ning tuletada meelde kõigi Naiskodukaitse ringkondade esinaiste nimed ja need pildiga kokku viia.

Õhtusöögi järel ei lastud meil mitte rahus puhkama, vaid kutsuti hoopiski simmanile. Minu viimastest rahvatantsudest oli kuni nädalavahetuseni möödas rohkem kui veerand sajandit, kuid otsustasin siiski tantsuplatsile minna ja seal veidi keerelda. Teoorias tundus kõik lihtne: neli sammu, pööre, neli saamu, pööre... Tegelikkuses oli asi muidugi oluliselt keerukam ja mitmete jalakeerutajate kohmakus pakkus nii tantsijatele kui ka juhendajatele palju nalja. Simmani lõpus ootas meid aga rikkalike pipstükkidega kaetud pidulaud. Siinkohal tänan köögimeeskonda, kes meie kõhtudel ei lasknud kordagi pilli lüüa.

Aga nüüd olime jõudnud oma nädalavahetuse tipphetke ligi, sest pühapäeva hommikul tuli pärast väikest ülesannet (fotoallkirjade väljamõtlemine) alustada oma messiboksi ehitust. Tegime tööjoonised, panime paika ligikaudse ajagraafiku, jagasime ülesanded ja asusime tegutsema.

Olime algusest peale kokku leppinud peamise teema. See tegi ehitamise lihtsaks. Me ei hakanud näitama Naiskodukaitse laia tegevusspektrit ega pakutavaid võimalusi. Me ei arvanud, et peaksime igal juhul püüda meelitada kõiki ja seega puudus meie boksis traditsiooniline roheline osa.

Me tahtsime oma boksiga näidata meie peamisi väärtusi ehk seda, et Naiskodukaitse on järjepidevust, pärandit ja eestimeelsust hindav pikkade traditsioonidega organisatsioon. Püüdsime luua stiilipuhta ajastutruu miljöö, mida täiendasid väikesed nüansid, nagu õunakorv, meie salaretsepti järgi valmistatud tee, karask (mida ei rikkunud kaks päeva autos ootamist), mõnus kutsuv muusika. Pöörasime tähelepanu pisiasjadele, nagu näiteks linikud, lastenurk ning tegevus, mille abil saab vestlusse laskuda.

Jäime ise tehtuga rahule ja saime külalistelt positiivset tagasisidet. Meie jaoks oli see juba piisav. Olime enne arutanud, et kindlasti kehtib ka siin ütlus “kunst ei ole kunsti teha, kunst on kunstis kunsti näha”. Seega, meie töö oli tehtud ja olime valmis igasuguseks tulemuseks. Tabeli järgi tundus, et olime üsna eesotsas, aga väsimus blokeeris arvutusoskuse ja nii me siis ootasime oma saatust juba saalis istudes.

Võidutunne oli mõnus. Minu viimaste aastate võidud on piirdunud mälumängukarikatega. Seekordne esikoht aga tekitas tõelise tšempioni-tunde! Kõik oli täpselt nii, nagu pidi. Jäime oma tehtuga rahule ja see meeldis ka teistele.

Lõpetuseks tahaks tänada korraldajaid, toredaid konkurente, žüriid ja kokkasid, aga kõige rohkem muidugi Maiet, Annelit ja kõiki neid, kes Pärnumaalt meid aitasid või niisama pöialt hoidsid.