Ajalooseminar Tartus

Nii juhtuski, et ühel kevadiselt niiskel ja sombusel 13 jürikuu laupäevahommikul kella 8.30 ajal võtsime kolmekesi - Merle Ojasalu, Ruta Nurme  - ja siinkirjutaja Katrin Hannov  - ette teekonna heade Mõtete Linna Tartusse, Jaan Tõnissoni uulitsasse, Eesti Üliõpilaste Seltsi majja, saamaks osa I Naiskodukaitse ajalooseminarist. Kohale jõudnud, tervitati meid rõõmsalt ja paluti lahkelt tervituskohvile. Ajaloohuvilisi oli kokku tulnud Virust Võruni – isegi Saaremaaltki oldi kohal. Veidi end  kohvi ja suupistetega turgutanud, pidime end seminaril osalejaks registreerima ja seejärel  valisime igaüks endale meelepärase istumiskoha ja uudistasime laudadel olevat kirjandust, mis kõik kas suuremal või vähemal määral seatud NKK teemaga ja mida sai huvi korral endale ka soetada. Pean mainima, et pea kõik raamatud, mis väljas olid - leidsid endale ka omanikud. Hinnalisemaks muutusid need veel siis, kui sisse sai kirjutatud ka autoritepoolsed autogrammid- pühendused....

Kell 12.00 saabus siis see ajalooline hetk, kui sõna sai esimene esineja Merike Jürjo - naiskodukaitsja; ajaloolane; kirjanik - kes on andnud välja mitu NKK tegevusega seotud raamatut ja kes rääkis naiskodukaitse ajaloo uurimisest ja uurimisseisust käesoleval ajal. Materjale arhiivides on -  aga paljugi on kahjuks jäädavalt hävinud või siis teadlikult hävitatud ja nii on oluline iga infokild, mida veel leida on.

Järgmisena võttis  sõnajärje  üle samuti naiskodukaitsja ja ajaloohuviline (lisaks muud tähtsad tiitlid ja aukraadid- mida siinkohal üles lugeda lihtsalt ei jõua) Kairit Henno, kes rääkis lahti NKK ajaloo uurimisperspektiive; mida koguda - kust koguda - kuhu koguda jne. Selgus, et isegi mälestuste kogumisel – talletamisel ei saa me ümber ega üle sellisest probleemist nagu raha ja takerduda võib ka selle taha, et neil, kellel oleks rääkida palju- pelgavad seda teha, kuna meeles on veel repressioonid, mida neil tuli üle ja läbi elada (okupatsioon, küüditamine) ja kas saabki seda neile süüks panna – arvestades kõike läbielatut.

Üheks olulisemaks uurimisperspektiiviks käesoleval ajal on tegelikult koguda ja talletada mälestusi, tegemisi, mis seotud NKK tegemistega täna- siin ja praegu. See on meie - praeguste vahvate naiskodukaitsjate aeg - mis on samuti väärt mäletamist! Me võtame hetkel toimuvat vägagi iseenesestmõistetavalt ja tundub, et mäletame kõike – aga tegelikult..?

Märkamatult oli kätte jõudnud aeg lõunasöögile minna - fuajeesse oli nagu nõiaväel kerkinud „lauake kata end“ hea ja paremaga. Kui kõht täis, oli meil vahepalaks väike jalutuskäik üle tänava külastama Eesti Rahva Muuseumi, mis oli elamus omaette – kes pole seal enne käinud - soovitan soojalt! Avatud olid täna ka mitmed töötoad, kus igas nurgas midagi toimus...Teisel korrusel andis väikese kontserdi ansambel “Armastus“ (kes osales ka Eesti Laulul) aga hetkeks kui meie kohale jõudsime, oli pidu otsa saanud ja poisid pillid kotti pannud, ning mulle jäi vaid rõõm vaadata, kuidas „Armastuse“ poisid eesotsas Jaan Tätte jun. oma  pillidega  uksest välja tüürisid – aga ega siis inimene peagi kõike head korraga saama... .Kuna korraldajate poolt oli palve (mis oli teadagi täitmiseks) olla teatud kellaajaks ehk siis 14.25 tagasi seminaril, siis seda me ka tegime.

Päeva teisel poolel sai sõna  projekti koordinaator ja jällegi naiskodukatsja Leane Morits (tiitleid juurde lisama hetkel ei hakka), kes rääkis kaasahaaravalt mälestuste kogumise projektist seda siis koostöös ERM´ iga. Lahti sai seletatud mälestuste kogumise tehniline pool - küsimustik – mida küsida; kohtumised inimestega – see omakorda nõuab küsitlejatelt oskust erinevate inimestega suhelda ja igaüks vast selleks ei sobigi. Seevastu  Ajalooarhiivi kogumis-osakonna juhataja Kaja Pullonen andis ülevaate õigusaktidest ja juhistest, mis reguleerivad kõike arhiveerimisega seonduvat ja on ilmselgelt tubane toimetamine. Samuti seda, et  olulised on ükskõik mis dokumendid ja paberid ja et kergekäeliselt ei tohiks midagi ära visata. Täiesti minu mõte! Olen lapsest saati seda meelt olnud, et nii mõnedki hetkel mõttetuna tunduvad esemed, paberid jms võivad tulevikus vägagi väärtuslikud olla ja et neid tuleks säilitada. Probleem on vaid selles, et kodused mind selles osas eriti ei mõista ja kahtlevad aegajalt mu mõistuses. Huvitav, miks küll...!? Peale väikest kohvipausi jagunes me grupp kaheks, et  osaleda praktilistes töötubades, saamaks aimu, kuidas miski toimub. Merle ja mina uurisime arhiveerimise paberimajandust, Ruta sai osa intervjuude läbiviimisest mälestuste kogumisel. Töötubade läbiviijad siis vastavalt Virge Prank -Vijard (Naiskodukaitse Tartu ringkonna esinaine) ja Riina Reinvelt, kes on Eesti Rahva Muuseumi peavarahoidja.

Kirjanik, filmirežissöör ja ajakirjanik Imbi Paju tutvustas oma raamatut „Soome lahe õed“ , mis räägib Soome lotta´ade ja Eesti naiskodukaitsjate saatustest 20 sajandi keerulistel aegadel. Räägitu  oli  kaasahaarav ja huvitav - ja juttu oleks jätkunud kauemaks - kui vaid ajapiirang poleks piire ette seadnud.

Päeva lõpetas auväärse vanahärra - endise arsti; Gulagi ohvri Heino Noore -  kelle ema oli naiskodukaitsja  ja kes hukati küüditatuna Siberis, ning kes on nõustanud Imbi Paju´ t raamatute ja filmi loomisel – sõnavõtt.  Heino Noor rääkis, millist rolli mängisid kunagi naiskodukaitsjad ühiskonnas ja muutused, mida nad ellu viisid.

Sellel laupäevasel koosviibimisel Heade Mõtete Linnas Tartus, Eesti Üliõpilaste Seltsi majas (mis juba aastast 1902, on auväärsena seismas ja ootamas üliõpilasi ja millest omakorda võiks pikalt pajatada)  toimunud I Naiskodukaitse ajalooseminaril  kuuldu pani mind  tundma aupaklikust meie naiskodukaitsjatest esivanemate vastu - kui palju nad on korda saatnud ja mida üle elanud! Seepärast ongi meie - kes me oleme kohal siin ja praegu – ülesanne  ja kohus  jäädvustada ja talletada praeguste naiskodukaitsjate tegemised ka tulevastele põlvedele.