Aitäh Kohila, vahva Maakaitsepäeva eest!

23. juuni vihmasel hommikul jõudsid Märjamaa jaoskonna naiskodukaitsjad osaleda ka pärgade asetamisel Vabadussõjas langenute mälestusmärgi juures Märjamaal ja juba ootaski sõit Kohilasse. Tuleb öelda, et ilm oleks võinud halvemgi olla, sest lisaks Kohilas iga natukese aja tagant kallavale vihmale, näitas ennast saju vaheaegadel mõnus päike. Naiskodukaitse oli iseenesest mõistavalt kateldega väljas ja üle pika aja ei jäänud toitu mitte järgi, vaid poti põhjast söödi ära viimnegi piisake, kiideti kokki ja sooviti lisagi.

Mõistagi osalesid naiskodukaitsjad ka maleva paraadil ning sedakorda eriti suure ja esindusliku koosseisuga. Tuleb aga tõdeda, et olles ise Naiskodukaitset tutvustavas telgis, ei jäänud seekord pideva hõivatuse tõttu aega ei paraadi vaatamiseks ega köögi külastamiseks. Naiskodukaitse telgis oli  koguaeg hulganisti rahvast ning üks tohutu melu ja virr-varr kestis Maakaitsepäeva algusest kuni lõpuni. Suurema vihma ajal oli Naiskodukaitse varjualuse all lausa niipalju rahvast, et seal kus sa parajasti olid, seal sa olidki, sest sammukesti kuhugi poole liikuda, isegi kenasti vabandades, ei olnud võimalik.

Rahvas osales rõõmuga ka Naiskodukaitse mängul, mis sel aastal nägi ette kleepekate kogumist erinevates ülesandepunktides. Lapsed said lastelauas Naiskodukaitse värvipilte värvida ja ristsõnu lahendada. Kõik suuremad ja väiksemad said ennast ja oma lõhna- ja kompimistaju proovile panna maitseainete tundmise testis. Militaarpunktis said soovijad kasutada maskeerimispulki, proovida pähe kiivrit ja selga telkmantlit ning kindlasti pidi igaüks kasutades raadiojaama edastama oma nime NATO-tähestikus.

Naiste (aga ka laste ja meeste) hulgas osutus hästi populaarseks organžalillede meisterdamise punkt, kus igaüks sai endale meelepärase prossi teha. Muretsesime küll tuule pärast, mis võinuks selle ürituse nurjata, aga tegelikult sai mõne kavala nipi abil ka tuulest võitu. Ülesande punktide läbijaid ootas lisaks juba saadud vahvatele emotsioonidele ka väike meene. Ja muidugi jagasime me ohtralt lugemismaterjali ja infovoldikuid ning kõige rohkem muidugi õhupalle – helesiniseid, tumesiniseid, kollaseid…. Lisaks sai vaadata telgi seintele üles sätitud fotonäitust „Triibuseelikust digilaiguni“.

Maakaitsepäev Kohilas möödus nagu üks rõõmus viiv, sest tegevust oli nii palju, et ei jõudnud vaadata, mis kõrval telgiski toimus, just alustasime ning juba käiski paraad ja saabus võidutuli, vahepeal paugutati, kuskil põles miski ja maandus kopter, aga seda kõike polnud aega märgatagi. Kõige olulisem on ilmselt siiski see, et meie ise jäime rahule ja rahvas oli rõõmus. Kohila on meid näinud ja meie oleme Kohilas käinud.

Peale asjade kokkupanekut juba koduteel olles nentisin ma, et näh, ühispilt osalenud naiskodukaitsjatega jäi tegemata ning see ilmselt ongi kõige elavamaks näiteks selleaastase Maakaitsepäeva iseloomust. Möödunud aastal Raplas jõudsime me ennast küll mitmest küljest üles lasta pildistadaJ.