Aasta naiskodukaitsja Triinu Küünal tunneb tiitli üle siirast rõõmu

Triinu kinnitas, et tiitel ei tulene staažist ega juhatuse arvamusest, vaid sellest, et oma organisatsiooni liikmed märkavad ja toovad esile – see tõstab tiitli väärtust. Ta lisas, et organisatsiooni juhatus näeb paberil küll tehtud töötundide arvu, ent liikmed hindavad tegusid.

Neli aastat naiskodukaitsjana on arvestatav aeg, kuid Triinu hinnangul on see kiiresti läinud. Selle aja jooksul pole ta suuremat tunnustust pälvinud, küll on ette näidata ringkonna juhatuse tänukirjad. Triinu on panustanud Naiskodukaitse tegevusse nii kohalikul tasandil kui ka laiemalt ning mõtleb kaasa ja arutab organisatsiooni teemadel. Aasta naiskodukaitsjana lubab ta sama tubli edasi olla. “Mul on kohustus kvaliteedis mitte alla anda,” naeris ta. Tõhusa ja tugeva töö tagavad prioriteedid. “Paaril viimasel aastal olen keskendunud sellele, et valin ühe või kaks suunda. Esimesel kahel aastal tegin kõike: käisin metsas, toitlustasin, osalesin meditsiinitegevustel.” Praegu on Triinu oma kutsumuse leidnud organisatsiooni administratiivtöös ja avalikes suhetes. Üks kõrvalharu on ka instruktoritöö. 

Õige asi õigel ajal

“Jah, oli õige aeg,” lausus Triinu, mõeldes tagasi ajale, kui ta otsustas naiskodukaitsjatega liituda. Hoolimata sellest, et ta ei teadnud organisatsioonist enne midagi, oli soov riigikaitsesse panustada suur. “Mul on hästi patriootlik perekond, kelle jaoks on olulised isamaalised väärtused ning kriitiline meel ühiskonna suhtes, aga mitte virisemine. Meid on kasvatatud olema uhked Eesti üle, olenemata sellest, kui halvad on ajad.”

Triinu rääkis, et 2011. aastal sai ta tuttavaks riigikaitsega tegelevate inimestega. “Ütlesin, et nii äge, tahan ka, aga mitte nii rangelt kui kaitseväes. Nad küsisid, et miks ma siis Naiskodukaitsega ei liitu,” meenutas Triinu.

Seejärel hakkas ta asja uurima. Mõte tiksus peas kevadest. 1. septembril, pärast kooliaasta avaaktust läks ta kohe fotograafi juurde ja tegi avalduse jaoks vajaliku foto.

“Siis võtsin staabist avalduseblanketi ning järgmisel päeval viisin juba täidetult tagasi, ma pole kordagi seda kahetsenud,” kinnitas ta.

Aastatega on tema suhtlusring laienenud, juurde on tulnud palju häid sõpru ja võitluskaaslasi.

Torgati külma vette

Naljakaid ja meeldejäävaid hetki on nelja aasta jooksul olnud üksjagu. Värske naiskodukaitsjana oli Triinu esimeseks väljakutseks omandada sõduri baasoskused. “Seal n-ö torgatakse  lihtsalt külma vette – tohutud sideterminid, madalroomamised, näomaalimised, topograafia. See oli minu jaoks tume maa,” muigas naine.

Teiseks tuli kohe alguses läbi teha ka üleelamislaager. “Sain kohe kaks ehedat kogemust. See viis raamidest ja mugavustsoonist välja. Just sellest saingi kinnitust, et mul on seda vaja,” täheldas Triinu. Kolm kevadet järjest käis ta ka koormusmatkadel. “Need on õppetunnid iseenda ja ootamatustega hakkamasaamiseks. Kuidas matk õnnestub, see sõltub meeskonnast, mitte kontrollpunkti ja maastiku raskusest. Kui kokku satub neli väga kõva kivi, siis sellest head nahka ei saa. Ühine eesmärk viib sihile,” kinnitas naine.

Oma mitteametlikuks mentoriks peab Triinu tollast Jõgeva ringkonna instruktorit Heili Saaget, kes avastas uue liikme oskused kirjutada, rääkida, esindada ning suunas ta kohe avalike suhete ja juhtimise poole. “Heili viis mind kokku Jõgeva maleva teavituspealiku Ülo Pärnaga. Koostöö temaga on väga õpetlik,” kiitis Triinu. Koos Üloga toimetatakse maleva lehte Kindel Tahe.

Natuke õrnust ka

Naiskodukaitsjad on naiselikud, aga ilusateks nõrkadeks lillekesteks Triinu neid küll ei nimeta. Organisatsiooni kuuludes kasvavad naised tugevamaks, mitte ainult sellepärast, et nad saavad püssidega metsas käia, vaid et nad tegutsevad koos.

“Koos tegutsedes võivad naised olla väga jõulised, aga mitte mehiselt tugevad, vaid naiselikud. Kui me midagi ette võtame, siis on tulemus imekspandav,” iseloomustas Triinu organisatsioonikaaslasi. Ta tõi kohe näiteks septembris Kuremaa lossis toimunud üle-eestilise Naiskodukaitse 88. aastapäeva peo. “Igaüks eraldi  ei teinud midagi üle mõistuse märkimisväärset, aga meeskonnatunne annab teadmise, et mul on inimesed, kellele loota,” selgitas Triinu, kuidas sünnib midagi võimsat.

Riigikaitsesse panustamine ei tähenda ainult sõjalist tegevust metsas või lahinguväljal. Läbi mitmesuguste koolituste saavad naiskodukaitsjad ennast mitmekülgselt arendada. “Naine saab kriisiolukorras oma kodu ja lastega hakkama. Tema on inimene, kes seisab ka kogukonnas kahe jalaga maas, suudab vajadusel esmaabi anda, ka luumurru fikseerida.”

Loomisel on uus jaoskond

Veebruaris saab Triinul täis Jõgeva jaoskonna esinaise ametiaeg. Selles rollis ta enam ei jätka, vaid annab teatepulga üle järgmisele. “Mul on kohustus luua uus jaoskond, ilmselt tähendab see ka uut esinaise kohta,” sõnas ta.

Jaoskonna loomine annab oluliselt paremad võimalused pakkuda igale naiskodukaitsjale seda, mida ta tahab. Uue jaoskonna loomiseks on vaja vähemalt kümmet inimest.

Triinu sõnul on tal praegu asutamiskoosoleku pidamiseks vajalik arv huvilisi koos. “Uus jaoskond tuleb eksterritoriaalne, pole kindla piirkonnaga seotud. Nime valime koos liikmetega pärast asutamist,” täpsustas ta. Tegutsema hakatakse ikka maleva majas. Organisatsiooni liikmete ühised tegevused jäävad samaks, eristutakse ainult juhtimises.

“Saame väiksema pundiga koos teha ja planeerida. Lisaks annan aru nende kohta, kes tegelikult tegutsevad,” rääkis Triinu. 

Põhjapoolseim nurk

Jõgevamaale tuli Triinu 2007. aastal pärast ülikooli lõpetamist. Kasvatusteaduste eriala lõpetajana otsis ta vastavat tööd. Läti piiri äärest, Eesti lõunanurgast pärit tüdrukule oli Jõgeva kõige põhjapoolsem koht, kuhu ta oli nõus minema. Siis pakuti Vaimastvere õpilaskodus kasvataja kohta. “See oli see, mida teha tahtsin. Olin oma valikuga rahul, amet pakkus mulle pinget ja kogemusi, kuidas mitteformaalses keskkonnas vanematest eemal olevate lastega hakkama saada.”

Praegu töötab Triinu Vaimastvere põhikoolis ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetajana. Oma naiskodukaitsja kogemustega saab ta ka tunde rikastada. Ühiskonnaõpetuse tundides käivad külalised ja toimuvad väljasõidud. Kaitseliidu koolis kasutatavat õppemetoodikat saab edukalt rakendada põhikooliski. Kui olid ärevamad ajad, viimati Ukraina kriis, siis õpilased ikka küsisid, kas nüüd tuleb sõda ja mis siis teha. “Näen olukorda kaine pilguga. Ohtu ei saa välistada, aga kui oled teema sees, siis tead, et selline info üllatusena ei tule,“ selgitas naiskodukaitsja.

Triinu on küll rahu pooldaja, ent ta tõdeb, et patsifist olla on sinisilmne, kui maailmas on teatud jõudude ideeks sõda. “See on endale vee pähe tõmbamine. Me ei saa võidelda ideedega relvade vastu. Kui on terroristid ja vaenulikud riigid, kes on oma ideoloogialt maailmavallutajad, siis ei saa nende vastu vaid sõnadega,” nentis Triinu.

Suurepärane meeskonnakaaslane

Jõgeva ringkonna aasta naiskodukaitsja 2014 Merit Viitman peab Triinut suurepäraseks meeskonnakaaslaseks. “Oleme temaga palju rännakuid ja võistlusi koos läbi teinud. Ta teab ja oskab hinnata grupis iga liikme oskusi ja võimeid ning suudab neid kõige paremini suunata ning tegevusse rakendada. Meeskonnatöö sujub temaga alati hästi. Triinu panustab mitte ainult Jõgeva jaoskonna tegevusse, vaid tema tööd on märgata terves Naiskodukaitse organisatsioonis. Hakkajana otsib ta  uusi väljakutseid. Kui ta on ühes valdkonnas edu saavutanud, tahab ta seda valdkonda edasi arendada ning uusi asju ette võtta.”

Foto: Merlin Naudre