„Ühes otsas ussike, teises otsas lollike...“

Kui esialgselt oli plaanis laagriplatsil esmalt lihtsamate kalandustõdedega tutvust teha, siis paraku sellest ei tulnud küll midagi kohe välja. Järve äärde jõudes haarasid enamik suurtest ja väikestest kohe enda õnged ja panid veekogu poole ajama, maldamata ära oodata mida päevakava ette näeb. Aga mõnikord ongi parem asjadel lasta omasoodu areneda. Kui mehed ja lapsed enda ussikesi leotasid, katsid naised piknikulaua ja panid juba supipaja tulele lootuses, et äkki väikese uhhaa ikka saame. Vesi läks juba keema, kartul ja porgand ootasid patta panekut aga mida ei olnud, oli kala. No mis seal siis ikka. Õnneks oli kohalik külapood kiviga visata ja Triin lippas poodi kala järele. Kodumaist kala sealt küll ei leidnud aga mingisuguse võõramaise päritoluga vee eluka küll, mis lõhnas nagu kala aga maitses nagu miski muu.

Õngemeestel aga edu kalaõnne näol ei olnud. Selle eest jagus piisavalt hasarti ja head tuju. Kätlin, kes oli meie naiste seast ilmselgelt kõige kogenum kalamees, lennutas enda õnge niisuguse hooga, et viskas selle üle elektritraatide. Õnneks ei pidanud ta tamiili lõhkuma ja sai selle kenasti niisama traadi pealt kätte. Tähelepanelikumal vaatamisel tuli välja, et seda oli ka teistel kalameestel juhtunud aga nende varustusega nii hästi ei läinud. Traadi peal rippus õige mitu õngekorki nagu jõulehted kuusepuul. Nele, kes kohale jõudes vaatas konksu otsa minevaid ussikesi ja tegi „Fui“ ajas juba mõne aja pärast neid ise konksu otsa ja ja leotas rõõmuga õnge. Ainuke naine kellel kalapüügil õnne oli, oli Ene, kes koju kummalegi kassile ühe kalapoja viia sai. Aga kuna me keegi ei näinud, et ta need ise püüdis, siis võib nende kalade päritolu kahtluse alla seada. Keegi teine ju kala ei saanud!

Kui köögikatad supi valmis olid saanud lasime sellel hea maitsta. Tühja kõhu peale maitses ka väljamaine Mintai juba üsna kala moodi. Kui kõik olid kõhud täis söönud ja rahvas veel laua ümber viibis, oli õige hetk hakata kalapüügi põhitõdedest rääkima. Tuli välja, et kalapüük on lausa teadus ja selleks peab olema õige aeg, õige koht ja õiged vahendid. Ei olegi nii, et viskad konksu vette ja kala tuleb(seda me saime ju enda nahal ka tunda). Lisaks õppisime kuidas käepärastest vahenditest õngekonksu väänata, korki teha ja õiget sõlme teha, et konks õngenööri otsast lahti ei libiseks.

Enne kojusõitu ei pidanud lapsed vee kutsele vastu ja otsustasid ühe sügisese supluse teha. Päris koomiline oli eemalt vaadata, kuidas Nele õngitses kaldal paks jope seljas ja väikesed jõmmid kilgates paljalt vette jooksid. Igatahes jäid kõik kohalolnud selle mõnusa pühapäevase pärastlõunaga vaatamata olematule kalasaagile rahule ja ühise laua taga olles tehti ettepanek, et järgmisel aastal võiksime seeneretke korraldada.

Kui mina enda perega koju jõudsin ei olnud minu mehed veel kalastamisest isu täis saanud ja läksid koduse kogretiigi kaldale kindlas veendumuses, et sealt  ikka kassikala saab. Kui tavaliselt piisab, kodutiigis ainult nööri sisse viskamisest, et kala otsa tuleks, siis sel korral ei olnud abi ka parimatest ussidest mis hoole ja armastusega kaevatud sai. See andis mulle lohutust, et meie ei olnud mitte viletsad kalamehed vaid sel päeval ei olnud lihtsalt „kalailma“.