„Teen kõike, mida teha vaja!“

Laupäeval päeva esimene pool kulges ühise mõttetöö ja arutelude tähe all. Jagati infot muutunud dokumendivormide ja uute nõuete kohta, vaadati läbi Naiskodukaitse liikmeks vastuvõtmise dokumendid, otsiti sünergiat grupitöödest, mille tulemusena valmis kondikava edaspidi uutele liikmetele saadetavast kirjast.

Päeva teine pool tõi „töö sektsioonides“. Pool gruppi jäi sooja tuppa unistama, teine pool läks ilma trotsides Rummu karjäärile parvetama ja tuhamäge vallutama.

Unistamine ei olnud aga niisama tühjal pilgul kaugusesse vaatamine, vaid oma unistustest tuli lõika-rebi-kleebi-joonista-kirjuta võtetega kujundada plakat teemal „Minu unistuste elu“ viie  või rohkema aasta perspektiivis. Samuti tuli oma tööd teistele esitleda. Lihtne? Lihtne. Lihtsuse sees olid aga peidus loomingulisuse turgutamine ning esinemisjulguse ja -oskuse lihvimine. Oli tore tõdeda, et pea kõigi naiste unistustesse mahtus ka naiskodukaitsjaks olemine.

Parvetajad-mäevallutajad said ilmaga rinda pista. Tugev tuul ja lumelörts lootsid vist naised tuppa tagasi peletada, aga nad unustasid, et tegemist on naiskodukaitsjatega. Rummu karjäär sai parvetatud, tuhamägi vallutatud ning kõige selle juurde kuulatud naiskodukaitsjast retkejuhi Kadri Alleri juttu piirkonna kivitööstuse ja omaaegse vangla kohta. Kellel on aga soovi järgmisena Keila ümbruses loodusretk ette võtta, saab Kadriga ühendust FB lehe „Ringkäigud Keilas” kaudu. Tagasi puhkemajja minekuks valis osa naisi parvesõidu, osa aga kand-ja-varvas meetodi mööda karjääri kallastel kulgevat matkarada.

Puhkemajja jõudes aitasid soe tuba ja Anu Tolsa poolt pakutud kuum tee mee ja sidruniga külma kehast peletada. Riidedki kuivasid järgmiseks hommikuks peaaegu ära.

Õhtul sai kogu seltskond taas kokku ning kuulati Naiskodukaitse esinaise asetäitja Helen Allase innustavat juttu 2019 aasta plaanidest ning väljakutsetest. Kui 2018 suur eesmärk oli Siil, siis 2019 saab selleks evakuatsioonimeeskondade loomine. Naiskodukaitsjatel väljakutseid jagub!

Pühapäeval vahetasid grupid oma rollid, nii et laupäevastest unistajatest said parvetajad-mäevallutajad ja vastupidi. Unistused olid uued nii nagu oli uus ka ilm – päike säras ja tuhamäelt paistsid sinavad kaugused. Heidi Keila jaoskonnast: „Sillerdav siniroheline vesi, vahelduv maastik ja lahe seltskond koos hüüdega "poropoorik" tegid selle nädalavahetuse päris põnevaks ja meeldejäävaks.”

Poolteist päeva kulusid kiiresti ja rääkida olnuks veel paljust, kuid jäägu need jutud juba järgmiseks korraks. Taas kord leidis aga kinnitust tõsiasi, et koos selliste naistega nagu oli kokku tulnud vabatahtlike juhtide õppepäevale, võib kõike ette võtta, sest nad teevad tõesti kõike, mida vaja.