„Olgu terve maailm kaalujaid ja kõhklejaid täis - meie ei jäta, sest meist saab asja!“

Öeldu sisendas kuperjanovlastele, aga ka teistele eestimaalastele uut lootust, aitas Puurmanis peatada vaenlase pealetungi Kesk-Eestile, hoogustas esimestena Tartut vabastama ning tõstis jäägitult eestlasest sõjamehe suutlikkust Paju lahingus, Valga ja kogu isamaa vabastamisel.

Kui hakkasin kunagi seda retke planeerima, siis tõesõna ei kujutanud ette, et üritus meie Lääne ringkonna naiste seas nii populaarseks osutub. Lõpuks oli meil kõigist viiest jaoskonnast naised koos. 4. märtsi varahommikul võtsime üheskoos suuna Puurmani poole. Tegemist oli küll rahvamatkaga, aga ikkagi 23 km erinevat rada, kus igalühel erinev võimekus, vanus ja ettevalmistus ootas proovilepanekut. Tuju oli aga kõigil hea, ootusärevus suur ning põnevus pakitsemas põues.

Avakõne pidas Kaitseliidu ülem brigaadikindral Meelis Kiili, kes ka rajale sammud seadis ning siis kõlas oodatud avapauk. Ilm oli meie matka igati soosiv. Oli päikest, lund, pilvisust ja võimsalt oli tunda kevade lähenemist. Ees ootasid ettevalmistatud kontrollpunktid, kus saime seiklusrada proovida, õhupüssist lasta, med.punktis elustada, vastata erinevatele küsimustele, näidata oma teadmisi relvade ja puuliikide tundmisel. Kontrollpunktides osalemine polnud kohustuslik, aga läbisime ikkagi, sest need tegid raja vaid huvitavamaks. Kordumatu elamuse jättis kõigile suur mudarada, mis ei tahtnud kuidagi lõppeda. Rajal olevad kaardid ja suunaviidad olid kirjutatud mõnusas huumorivõtmes. Kuum tee ootas meid parktiliselt igas kontrollpunktis, pluss boonusena ühes ka tõsine pirukas kosutuseks.

Mõnus oli heas seltskonnas koos aega veeta, vestelda ja erinevaid tegevusi teha. Nagu ikka tundub raja lõpp juba käega katsutav, aga kuidagi kohale ei jõua. Tegelikult oli ikka väga, väga mõnus tunne kui ületasime finišijoone ja saime ilusad medalid kaela. Väga maitsev hernesupp oli puhas boonus hingele. Ka tagaside meie naiste poolt oli igati positiivne, mis andis minule kui retke organiseerijale kindlustunnet juurde.

Järelikult kehtib J.Kuperjanovi lause ka praegusel ajal. Kes vähegi julges endas või meis enne retke kahelda siis teadku - „Meie ei jäta, sest meist saab asja!“