„November-Kilo-Kilo, siin Mike-Lima-8. Operatsioon Kevadtolm edukas. Kõik.“

Seekordne nädalavahetus möödus tempokalt sõdurioskuste BVÕ-l. Uusi kasulikke teadmisi jagati kuhjaga juba reedel klassiruumis. Sai teada, kuidas kasutada tuhandikringiga kompassi ja mida hakata peale krüptilise kombinatsiooniga nagu „3-5-Victor-Mike-Echo-5-9-4-2-5-3-6-7“ – tutvusime MGRS süsteemi koordinaatide ja nende määramise ning leidmisega kaardil. Uusi oskusi sai praktikas proovida laupäeval… aga enne seda oli lisandunud veel terve rida põnevaid ja vajalikke teadmisi.

Mõned näited, sest kõigest kirjutades tuleks terve romaan… Kuidas rajada metsa alla Kõige Ilusamat Vetsu™? Püstitada jaotelki? Mis on sõduri lahutamatu kaaslane igal ajal ja igal pool ja kuidas selle kaaslasega turvaliselt ringi käia?

Kaardiõppe praktiline osa viis meid üle mustikapuhmaste, läbi paraja võsa, üle raiesmiku (kõige keerulisem maastik!) ja üle kraavi (mis kaardil nagu oli ja ei olnud ka, sest kraavidega ei saa iial kindel olla). Ka seenele või marjule minnes on oluline meelde jätta, et on nende lagendike ja ojade-kraavidega nagu on, suuremad teed leiad ikka sealt, kus nad olema peaks. Kui olulised on mittehõõruvad jalanõud sellistes olukordades? No ikka väga!

Õhtupoolikul said kõik kursuslased valida endale uue lemmiku liikumisviisi (vt ka kuidas arendada kulmulihaseid ehk ujuda kuival maal), teadmise, et kaks järjestikust üles-alla liigutust kõverdatud käega ei tähendagi „lase signaali, rekkajuht!“ vaid hoopis käsklust kiirelt edasi liikuda… Palju elevust tekitas sideõppe praktiline osa. Kui palju nalja või kimbatust võib õppel põhjustada lihtne sõnapaar „loe tagasi?“ Meie nüüd teame.

Saime näha ja proovida, kui kiiresti joostakse laiali (kindlale positsioonile), kui keegi hüüab „Ämblik!“ Ei, meid ei rünnanud tegelikult Sünklaane olevused, see oli lihtsalt katsehäire.

Kiidan jaokaaslasi, kes olid veendunud telgi kütmise vajalikkuses ja seda ka hoolikalt tegid. Üsna külmale ööle vaatamata püsis jaotelk soe. Tõsi, magamisest ei tulnud minul küll enne oma patrullikorda midagi välja, pärast kell kaks telki naasmist jäin tukkuma ja kolmest neljani ma tõesti magasin. Kuuldavasti (osaliselt tuginedes luureandmetele) oli neid, kes ikka rohkem ka magasid. Kella neljast ei maganud aga enam keegi, sest ega siis öine häire ei oota! Unise peaga leida üles kõige vajalikumad riidejupid, tõmmata jalga saapad ja haarata relv ning jõuda võimalikult kiiresti oma positsioonile… ei olnud just kõige lihtsam ülesanne, aga hakkama said kõik. Keegi ei sooritanud magamiskotijooksu.

Niisiis veidi ootamatult leidsimegi end pühapäeva hommikust, mis tähendas, et peagi sai alustada lõpurännakuga. Toidupakk, vesi, kaart, kompass ja muidugi relv. Jaokaupa minek, kontrollpunktid ülesannetega. Seejärel oli aega puhata, süüa (ja söödud saada, sest sääski muidugi oli) ja rahulikult laagrit kokku pakkida. Kolmas jagu osutus kõige seiklushimulisemaks, neid tuli autosignaaliga metsast välja meelitada.

Värske tolmukorraga kaetud ja tagasi linnas, tuli veel teha väga oluline relvade hooldus. Siis veel maitsev seljanka ja tunnistused.

Eriline tänu kuulubki mõistagi armastele toitlustajatele, kes hoolitsesid, et seikluste vahel oleks kõigil kõht head-paremat täis. Suur-suur tänu teile!