Ärevus oli kõrge just äraeksimise hirmu tõttu. Olen küll palju matkanud, kuid alati on olnud keegi teine matkajuht ja minul vaid ülesanne oma seljakotti vedada. Seekord väga kellelegi loota polnud, kuna sattusime paari tüdrukuga, kellel matkakogemus praktiliselt puudus. Kuid ärevusest oli kasu, enne rännakut suutsin endale korralikult selgeks teha nii topograafia kui ka õppisin kasutama GPS seadet.
Nii me siis 27.05 hommikul teele asusime- hoidsin kramplikult vasakus käes GPS-i ja paremas kompassi. Ja ära me ei eksinud kordagi! Paraku hävisime KP-des militaarsete ülesannete sooritusel. Midagi pole teha, et militaarne teooria vähemalt mulle hiina keelena näib ja nii ma ei tundnud ära ühtegi miini ja eriti ei saanud ma aru igasugu „soomuk- ja roomukmasinatest.“ Samuti vaatasime me Moonikaga sideaparaati nagu näeks seda elus esimest korda ja olime koheselt ühel nõul, et pole sellele mõtet aega kulutada. Need on küll teemad, milles pean võtma veel lisatunde.
Ilmselt oli liialt aeglane ka meie liikumistempo ja sellega kaotasime võimaluse sooritada ainumast ülesannet, millega ilmselt oleksime hakkama saanud- esmaabi. Hilinemistele aitas kaasa vastutegevus, kes meid perioodiliselt 10 minutilistele puhkepausidele sundis. Püüdime küll esialgu mööda metsa liikuda, et neist mööda saada, kuid paraku suutsime neile ikkagi otse sülle joosta. Kaks blondiini metsas!
Et kaotatud aega tasa teha ja enam mitte vastutegevust kohata, tegin strateegiliselt vale otsuse ületada raba kõige otsemat teed pidi. Raba oli küll kevadiselt kaunis, täis linnulaulu ja loomulikult ka sääseparvi, kuid ma polnud arvestanud oma paarilise füüsiliste võimetega. Ja nii juhtuski, et Moonikal lõppesid keset raba nii vesi kui ka jaks. Olukord oli üsna ärevust tekitav, kuna puudus mobiililevi ja raba näis olevat lõputu. Andsin endast parima, et motiveerida teda edasi liikuma, sest lahingpaarilist ju maha ei jäeta. Lõpuks meil õnnestus rabaületus sooritada, kuid selleks ajaks (õnneks) oli järgmine KP juba oma positsioonilt lahkunud. Õnneks seetõttu, et sel hetkel oleks minu lahingpaariline rännaku katkestanud, kuid nüüd olime sunnitud edasi liikuma.
Edasine teekond kulges lihtsamalt, kuigi tallaalused olid juba suurte villidega kaetud. Järmine KP oli mehitamata, kuid meie rõõmuks kohtusime seal kahe lahingpaariga, kes ka ületasid raba ja olid sellega palju aega kaotanud. Jätkasime teekonda koos ja näis, et Moonika hakkas „rabast“ kosuma. Kui järgmises KP-s sai kõht sooja sööki täis söödud ja major Laanisto kategooriliselt keeldus Moonikat auto peale võtmast, öeldes, et kui siiani on tuldud siis edasine on käkitegu, ei jäänudki muud üle kui jälle edasi liikuda.
Üllatus oli viimane kilomeeter. Maastik nägi välja selline- lõigatud võsa, haisvad mudamülkad, kuhu põlvini vajuda või kibuvitsapõõsastik- see kõik vaheldumisi, pani lõpuks valjuhäälselt vanduma. Õnneks kuulmas polnu meid enam kedagi, sest poisid panid finiši poole jooksuga. Viimases ülesandes saada kahe peale nelja lasuga maha kaks õhupalli üllatas Moonika jälle mind- tabades oma õhupalli kohe esimese lasuga.
Lõpuks olime finishis, elu ja tervisega, mis polnud just kiita. Mis siis, et viimased. Minul hinges rõõm kevadest ja rännakust. Moonika silmis veel rõõmu ei paistnud, aga usun, et see tulemata ei jäänud. Moonika eneseületus oli kindlasti kuldmedalit väärt! Esimese matkakogemusena teha ära SBK lõpurännak- see lihtsalt on medalit väärt.
„Kevadrõõmu“ tõelised rõõmud! Rõõm on ilus positiivne tunne, mida inimesed kogevad erinevalt. Võime tunda rõõmu lastest ja lastelastest, oma tööst või puhkusest, aga rõõmu võib kogeda ka erinevate katsumuste ületamisest. Minu suurimad rõõmunaudingud on enamasti väikesest adrenaliini laksust ja füüsilisest koormusest. Olen aastaid tegelenud matkamisega ja Kevadrõõmu ootasin seetõttu kui uut väljakutset. Järgmine → Kaksteist tundi allavoolu, ehk esimest korda Võhandu maratonil „Kevadrõõmu“ tõelised rõõmud! 
