„Juhuu! Millal on järgmine seiklus?” ja „Issand, millesse ma ennast mässinud olen!?”

Ent ärgem kiirustagem sündmustest ette. Meie õppimine langes ajaliselt kokku järjekordsete ärevate teadetega piiri tagant, kus oli välja kuulutatud osaline mobilisatsioon ning lahingutegevus Ukrainas pole peatunud… See lõi eesseisvale omamoodi fooni ning näitas, kui oluline on siiski end selle valdkonnaga kurssi viia. 

Ettevalmistused naiskodukaitsjate sõdurioskuste baasväljaõppeks said esmalt alguse veebiõppega Iliases. Kodus iseseisvalt õppides sai aimu eesootavast ning kontrolltestid näitasid kätte nõrgemad kohad, mida oli võimalik lähiõppes siluda ning instruktorilt vajadusel täpsustavaid küsimusi küsida, et teema ikka selgeks saaks. 

Laupäeval, 24. septembril kogunesid malevasse rohelaigulisse riietunud õppurid, pirakad seljakotid varustusega õlal. Esmalt alustasime kaardiõppest, mida juhendas Martin Link. Usinalt näpuga kaardilt järge ajades said selgemaks tingmärgid, mõõtkava ning koordinaatide lugemine ja määramine. Maleva hoovis katsetasime sedagi, mismoodi saab kompass seiklejat aidata. 

Sideõpet viis läbi Agris Linnaste, kes andis põhjaliku ülevaate vajalikust tehnikast ning sidepidamise põhimõtetest. Nagu lugemaõppimisel ikka, tuli esmalt tähestik, NATO tähestik, selgeks saada. Et õpe pelgalt teoreetiliseks ei jääks, tuli raadiojaamade abil teistele teateid edastada ning üritada neid ka vastu võtta. “Siin.. eee… eho, ei eko… mm… maik kaks, kuuldel!” kostis siit-sealt proovikõnesid. Vajab veel harjutamist, aga vast pikapeale saab ikka käppa. 

Ükski sõdur ei pääse üle ega ümber relvadest ning neid oskusi ja teadmisi kogunesime kuulama maleva lasketiiru. Toomas Taimre jagas iga paari peale kätte automaatrelva AK4. Paljudele oli see esmakohtumine relvaga ning seega tuli olla hoolas end ohutustehnikaga kurssi viimisel. Järgnes juba keerulisem ülesanne, kui see raske raudkobakas tuli tükkideks võtta ning hiljem jälle kokku panna. “Kas meil pauku ei lastagi teha!?” kõlas mõnest suust kahetsev küsimus. Lohutuseks oli see, et eks edaspidi ikka, kel on julgust, pealehakkamist ja tahtmist.

Õppeklassis ootas meid aga Elerin Öövel, kelle juhendamisel hakkasime tükkidest kokku panema rakmeid. Kuidas vöö külge kinnitada kotte, et vajadusel oleks kraam käepäraselt kaasas. Lisaks saime aimu, mismoodi peaks õppusele minnes oma seljakotti pakkima.

Päev lõppes õues Toomas Taimre juhendamisel jaotelke püstitades. See nõuab head meeskonnatööd, et ajutine peavari toetuks õigesti vaiadele ja ka vihma peaks. Jällegi tuli mängu ohutustehnika, et väikese ahju kütmisel läheks “tuba” soojaks, mitte ei plahvataks öömaja leekidesse. Lisaks rääkis Taimre kursantidele ka õppuste reeglistikust ja rutiinist ning hügieenist.

Pühapäev tõi meile paju õuesolemist ja aktiivset tegutsemist. Kuidas sõdur peaks maastikul liikuma ja vajadusel varjuma, õpetasid Mari Mesipuu ja Elerin Öövel. Kui kamuflaa¾ivärvidega oli “meik” tehtud, otsisime kõrsi ja oksi, et veelgi rohkem looduspilti sulanduda. Hoides meeles, et kuuseokstega “ehitult” pole mõtet kasesallu peituda ning kõrtega varjatud peaga kivi taga kükitada – vaata enda ümber ringi ja mõtle, mismoodi on mõistlik maskeeruda. Palju harjutamist oli ka käemärkidega – kas ma ise neist õigesti aru saan ja kas suudan ühemõtteliselt jaokaaslastele selgeks teha. 

Lõunasöögi valmistas igaüks algusest lõpuni ise. Kõigepealt süütasime põlema priimused ja sussutasime nende kohal vee soojaks, et valmistada kas makaronirooga või guljašši. 

Päeva teises pooles tuli ette näidata, mis õppimisest ja harjutamisest ka meelde on jäänud. Jagunesime neljastesse puntidesse. Esimene ülesanne: püstitage jaotelk ja pärast kontrollimist võtke maha ning viige tagasi lattu. Kogu tegevus aja peale. Kel töö telgiga valmis, sai kätte kaardi, kompassi ja esimesed koordinaadid, kus peidab end meetri täpsusega esimene sihtpunkt. Sealt juba sai suuna järgmisesse ja nii edasi. Kes arvutamisel ja kaardi lugemisel viltu lasi, trampis maha pikema tee. Nüüd sai ikka väga hästi selgeks, et kui oluline on klapp ja koostöövõime lahingukaaslastega! 

Pärast paari tundi rassimist ja pikka tiiru Karula külas ja tagasi malevasse jõudnud, kaardid ribadeks, jalad tuikamas. Ilmselt sai iga baasväljaõppel osalenu naasta koju kogemuste ja teadmiste võrra rikkamana.