4x45

Laupäeval ootas meid ees nn.15 kontrollpunkti maastikul. Iga punkti läbimiseks oli ette nähtud kindel aeg. Neljas kohas olid nn.õpitoad, kus osalemise eest punkte ei pandud; tutvusime MIST raporti täitmisega, transportisime kannatanut üle veekogu, vaatasime, mida sisaldab endas medpaun ja kõige suurema adrekalaksu saime, kui oli vaja paintballi lahingus tule alt transportida kannatanu turvalisse kohta.

Vastasteks olid meil tegevteenistuses olevad kaitseväelased. See oli ikka täitsa kreisi. Meile anti „laenuks“ ka üks kaitseväelane, et saaksime ikka proovida koos lahingpaarilisega tule all liikumist (söösta ja kata). Keset lahingut hüppas meie instruktor minu juurde ja ütles, et nüüd oled kannatanu ja teised peavad sind lahinguväljalt turvalisse kohta transportima(loe-ära lohistama). Kõik olid laskmisega nii hoos, et karju palju tahad, keegi ei kuule. See punkt oli tegelikult väga silmaringi laiendav.

Aga nüüd hinnatavad tegevused: abistasime põletushaavadega noori, kes süütasid lõkke bensiiniga ( siin punkis saime proovida triaazi kaartide määramist), elustasime metsa läinud seenelisi. Erakorraliste haiguste alal  tuli meil tegemist teha ajuinfarkti ning  südameinfarkti saanud kannatanuga, diabeedihaigega ning omale õunatüki kurku tõmmanud tegelasega. Videoülesandes oli vaja välja tuua tegevused, mida tehti õieti või valesti ning mida oleks veel olnud vaja teha.

Pime telk – ja oligi nii, et mitte midagi ei näinud, koba pimeduses ja transpordi kannatanud välja. Jõudsin siis mina mingi esemeni, katsudes sain aru, et kummipaat-no keegi peab seal veel olema. Sattus siis mulle käe alla mingi jalanõu ja kohe seal kõrval oh imet juuksed. Aga see kannatanu tundus väga imeliku kehakujuga. Peale hetkelist mõttepausi sain aru, et see oli nukk, aga ikkagi oli ta meie mõistes kannatanu. Kuid teda transportima hakates selgus, et ma olen tal põlvili kõri peal- kohtunike nägu oleks sel hetkel tahtnud näha. Seletuste kohaselt oli sees varingu oht ja tuli liikuda madalal, et mitte pead ära lüüa. Jumal tänatud, et Jaanika  võttis ruttu vastu otsuse, et teda me ei elusta. Füüsiliste tegevuste vahele toimus ka esmaabi alane viktoriin.

Järgmises punktis oli vaja kanda kannatanut kandaraamiga nii umbes 100 m aja peale. Kandaraami tegemiseks oli 4 kasetokki ja 2 välivormi. Saime ka sellega ilusti hakkama, arvestades seda, et teistel võistkondadel oli 4 liiget. Marika täitis kannatanu rolli ja andis meile kogu aeg  piitsa, et jõuate küll ja lõpp juba paistab, ise hoidis kindlasti hirmust hinge kinni, et me teda maha ei pillaks. Ega meile kuskil hinnaalandust ei tehtud. Mõnes punktis tuli ühel inimesel sooritada 2 ülesannet. Kõige raskemaks kujunes meil lahinguväljalt kannatanute transportimine- pärast reaalselt kõva plahvatust avanev pilt oli jube, relvadega haavatud mehed, mõnel käsi otsast, teisel silmad peast.

Siis oli veel autoavarii. Autos olnud naine ei saanud kuidagi aru, kuidas sai puu kasvada keset sõiduteed. Kõige lõpuks meie lemmikpunkt - nn. armukolmnurk. Kaks poissi kaklemas ühe tüdruku pärast, mille tagajärjel lubas tüdruk katuselt alla hüpata. Jaanika andmas esmaabi ühele poisile, Marika teisele ja minule jäi siis teismeline armunud šokis tütarlaps, kes lubas katuselt alla tulla alles siis, kui talle on kasvanud nii pikad juuksed nagu Rapunzlil, et mööda juukseid saaks alla. No mida sa sellisega teed! Peale esmast kannatanu ülevaatust (kes oli šokiasendis) ei tuvastanud Jaanika enam rohkem vigastusi. Ise muidugi koguaeg mõtles, et see ei saa ju nii lihtne olla, kobas poisi 3 korda järjest üle ja ikka midagi ei tuvastanud. Aga tegelikult see nii lihtne oligi- ei olnudki rohkem vigastusi. Marikal oli tegemist väikese kuulihaavaga reies. Kannatanud said lõpuks soojalt kaetud ja saigi ülesande lahendamise aeg otsa. See punkt jääbki meile meelde, kui 4:45.

Laupäevased ülesanded kestsid hommikul kella 9:00-st kuni õhtul 18:30-ni.

Pühapäeval oli meil vaja lahendada 18 lühiülesannet, iga ülesande lahendamiseks aega 3 minutit. Oma teadmisi tuli meeskonnana rakendada pranglimises, puzzle kokkupanemises, foobiate äratundmises, hüppenööriga hüppamises ja hularõngaga keerutamises. Kahes viimases ülesandes oli eriti osav Marika. Tundus nagu ta iga päev hüppaksi hüppenööriga ja keerutaks rõngast. Erialaselt oli meil vaja näidata oma oskusi elustamises, rõhksideme paigaldamises, kannatanu asetamises stabiilsesse küliliasendisse ja vastata küsimustele esmaabi vallas. Hinnati ka meie oskusi meelde jätta asju ja neid siis hiljem teatud aja jooksul kirja panna, lugeda sekundeid, ilma et sul oleks ühtegi abivahendit aja jälgimiseks.

Füüsilist vormi nõudvateks tegevusteks olid naela löömine puupakku kordamööda, hirmraske topispalli viskamine, autokummi loopimine teiba otsa, kannatanu kandmine kanderaamil teatud territooriumil aja peale. Koostasime ka toidupüramiidi ning mängisime MEMORY-t.

Kokkuvõttes oli väsitav, aga õpetlik nädalavahetus. Saime kindlasti kogemuste võrra rikkamaks. Esmaabi andmist saabki kõige paremini õppida läbi situatsioonide lahendamise.