34. Tartu rattaralli neli kogemust nimedega Marje, Jana, Ave ja Tiina

Marje – korduv rattarallide läbija

Tartu Maratoni võistlused on juba aastast 1997 minu elu lahutamatuks osaks. Ma ei ole tegelikult võistleja, ma ei püüdle paremat kohta või aega, kuid ma naudin kulgemist täiel rinnal. Eks alguses oli ikka raske ka, esimese suusamaratoni katkestasin, sest ettevalmistus oli olematu. 2001 osalesin esmakordselt Tartu rattarallil. Samas täna ma enam ekstra trenni ei teinud rattaralli tarbeks, sest sportimine on minu elustiil ja seda juba lasteaiast saati. Eks need maratonid ja rallid omakorda kujunevad treeningute tsükliks. Mulle meeldib sellistel võistlustel osaleda nautlejana, võistlemata just seepärast, et see annab energiat, positiivsust ja mis kõige olulisem: sport peab olema tervislik, mitte ennast vigastav nii füüsilise ülepingutuse kui ka ohutuse mõttes, eriti rattaga sõites. 2009 proovisin ära esmakordselt sõbranna kutsel Tartu rulluisumaratoni ja ka see hakkas meeldima.

Tartu Maratonide võistlustel osalemise peaksime NKK Pärnumaa ringkonnas traditsiooniks kujundama. Olen veendunud, et meil on palju naisi, kes saaksid sellega hakkama ja samuti hakkaksid neid võistluseid nautima, kui tuleksid ja prooviksid.

Jana – esmakordne, kuid eelneva treenituse ja rattaretke kogemusega

Tartu rattaralli tuli mulle kuidagi väga ootamatult. Lubasin sõpra hädas aidata ja tema asemel rallil osaleda, endale esmalt aruandmata, kuhu end sisse mässisin. Aga sisemine kohusetunne ei lubanud ka ümber mõelda - kui olin juba „jah“ sõna öelnud, siis tuli minna. Rallini oli jäänud vaid nädal. Suures ärevuses hakkasin kohe trenni tegema - sõitsin iga päev 20 km ja olin veendunud, et 63 km-se distantsi jaoks jääb see trenn väheseks. Meenusid elu esimese rattamatka kogemused, kus pisarad voolamas, läbisin vaevu 40 km-se distantsi.

Selliste hirmudega võideldes, siis pühapäeval starti läksin. Üritasin oodata kuni kõik ratturid ära läheks, sest hullult pelgan rahvamassis sõitmist, kuid see osutus võimatuks. Ettevaatlikult ukerdasin ka end liikuma. Esimesed 10 km sõitsid kõik minust mööda, siis jäi rahvamass hõredamaks ja sain hakata endale sobivas tempos sõitma. Üllatus oli suur kui avastasin, et naudin sõitu täiega. Küll kuklas istus veel väike hirm, et kindlasti saabub surnud punkt, kust edasi enam ei jaksa, aga ka see mõte osutus asjatuks. Meil, 63-sel distantsil, vedas ka ilmaga väga.

Sain suurepärase kogemuse ja vabanesin ühest müüdist ja nüüd olen veendunud, et Tartu maratonid on tavalistele inimestel, mille suudavad läbida enamus, aga kui eelnevalt veidi trenni teha, siis osutub retk ka igati nauditavaks.

Enda hirmude ületamine avardas taas mu maailma. Sain teada, milleks ma suuteline olen, kui ainult jätkub julgust end proovile panna. Palju positiivsust andis juurde hea seltskond ja toetavad kaaslased. Tahan tänada Marjet, kes lahkesti jagas enda suurest kogemuste pagasist mulle ka mitmeid tarkuseid: kuidas end treenida, toituda, riietuda ja aitas mul ka oma koledate hirmudega toime tulla. Ja loomulikult oli toredaks rattaralli osaks ka sõit kaaslastega Pärnust Tartu ja tagasi. Ja tänama pean ka Aini, sest mul poleks iial olnud julgust end ise sellisele rallile regada!

Ave - läks võimeid kompima vana rasva pealt

Mina pean ka tänama Aini rattarallile sattumise eest. Nimelt läbisime Ainiga 2012. aastal Võhandu paadimaratoni, kuhu mina tema vedasin ja ma pole kindel, et tema mind selle eest tänab :) Nüüd tuli temapoolne kindavise minna rattarallile – meenutades meie seiklusi 3 aastat tagasi, ei saanud ma „ei“ öelda. Minu sportlik ettevalmistus starti minnes oli olematu – jaanuari kuus käisin paar korda nädalas basseinis 20 minutiks suplemas ja rattaga olen saatnud lapsi paaril korral lasteaeda  - lasteaed on väga kodu lähedal. Jaansoni jooksurada on Pärnus natuke alla 10 km, mõtlesin, et ralli distants  on ju kõigest 7 Jaansoni ringi – muidugi saan hakkama. Mingeid erisööke, jooke, geele ei kasutanud. Enne starti ostis Marje lahkelt ühe Eestimaise geeli mulle, mida rajal manustada, see oli kõik. Ratta küljes oli pudel tavalise veega, ei olnud kindaid ega pehmendusega pükse, no rattal oli vähemalt alguses valik käike olemas. Njah, 30 km oleks mulle olnud selline paras pühapäeva sport. Viimased 15 km olid juba võitlus. Olin ajaliselt arusaanud, kui palju kulub mul 5 km läbimiseks ja lõpus olid iga 5 km järgi kilomeetripostid, siis sõitsingi vaadates kella ja oodates järgmist posti. Ühel hetkel kusagil 20 km enne lõppu otsustas mu ratas, et mulle pole 5ndast käigust madalamaid käike vaja – neid oleks ikka väga-väga vaja olnud. 5 km enne lõppu oli raja ääres tore naisterahvas, kes hüüdis, et „Jõuad veel ja sild on viimane pingutus!“ Sõidan rahulikult üle ühe silla ja mõtlen, et no mis pingutus see nüüd siis oli, kui ma silman SEDA silda – enne Tartut on ehitatud lihtsalt üks San Francisco sild, siis sain aru, mida pingutuse all silmas peeti. No ja sellest pingutusest ma marssisingi poole ratta kõrval, sest rikkis käiguvahetus, töntsid jalad ja puperdav süda, ei jätnud muuks valikut. Turu tänavat pidi finišisse tuhisedes, olid kõik rasked tõusud ja vastutuuled jäänud seljataha. Õhtul määrisin kangeks kiskuvad reied geeliga sisse ja järgmine päev liikusin nagu muiste. Ainus asi, mis andis ka ülejärgmisel päeval tunda, oli päikesepõletus kätel. Kui oled ikka sõnni tähtkujus sündinud, siis 0 treenitus ja erivarustuse puudumine, ei ole mingite rallide läbimiseks takistuseks.

Tiina - julge naise 142 km

Tänavune rattaralli oli väga omanäoline. Uus ja tundmatu rada ning torm tegid rallimise sõna otseses mõttes võimatuks. Sellistes tingimustes pole õnnestunud varem sõita. Kokkuvõttes, kui nüüdseks on unustatud valus tagumik, on emotsionid nii head, et tahaks juba jälle minna. Olen sõitmas käinud vist juba 7 aastat, kuid iga kord põen, et kas ikka jaksan. Kui näen stardis kõiki neid inimesi, kes on seal ühise eesmärgi nimel, tervisesportlased, kõlab maratoni hümn, just siis tunnen seda, et olen õiges kohas ja jaks tuleb iseenesest. Sportlaste sõbralikkus ja toetus on nii lahe, justkui üks mees. Kutsun kõiki üles uuel aastal rajale minema. Või hoopis lähme koos juba sügisel maastikule?! :)