24 tundi mahub palju

Laagri alustuseks tekitas elevust mitmekordse ammulaskmise maailmameistri Teet Tagapere ja tema andeka õpilase Madis Kivi saabumine. Kaks meest, rühikad ja rõõmsad, panid kohe üles märklauad. Neil oli kaasas kaks täiesti eriilmelist ambu ning kilodega mõõdetav kogus medaleid ja igal medalil oli, teadagi, oma lugu. Peagi said naised teada, mis vahe on metsa-ammul ja kergammul ning mõlemat sai lasta, palju vaid jaksu jätkus. Ammu vinnastamisel 43-kilogrammist raskusjõudu ei peljanud ükski naiskodukaitsja ja järjepanu vuhisesid nii optilise sihikuga metsa-ammu kui tavalise sihikuga kergammu nooled märklaudadesse. Mõned üksikud, mis järveäärsesse tihnikusse tuhisesid, jäid aga otsijatel leidmata, sest noole kiirendus on pöörane ja võimalik, et järvenäkid said siit hoopis oma noosi.

Järgmist päeva alustasid naised kastemärjas rohus võimlemisega. Rahulikud sirutused ja venitused lõppesid siis, kui algas enesekaitsetreening. Üks korralik enesekaitsetreening algab alati kukkuma õppimisest. Õppisimegi, seljad ja istmikud kastemärjad ja rohused. Edasi mindi aga juba tõsisemalt. Iga naine võiks teada, et kui ei ole võimalust kasutada kiireid jalgu, on ründajal punktid, millele ka väikese jõuga rõhudes saab olla mõjus. Kuna treening ei olnud pikk, tasus pärast mõttes kõik hellad punktid üle korrata. Nii, et siis pöidlad, randmed, nina ja siis see, teadagi, mis õrnavõitu koht… Tegelikult tasus aga esmajärjekorras meelde jätta hoopis see, et vali hääl, kiired jalad ja küüned, võime enesesäästlikult toimida ja ootamatu reageerimine on ründajale parim tõrje.

Toomas Tõnisson, kes järgmiseks naistele rabatarkusi ja ellujäämisõpetuse põhitõdesid rääkis, tõi kuulajatele muige näole. Värvika kõnepruugi ning tohutu teadmiste- ja kogemusepagasiga, ei hoidnud ta tagasi ka naljaviskamises. Selgus, et tegelikult on looduses ellujäämine selline lihtne ja terve mõistuse asi: peab lihtsalt teadma inimese füsioloogia kohta ning looduse põhitõdesid ja jääma eelkõige rahulikuks. Paha ei tee, kui matkale minnes on kaasas oranž kangatükk- vajadusel hädamärguande „ehitamiseks“, veekindlas pakendis tulesüütamiskomplekt ning nuga ja vile. Need esemed ei kaalu palju, kuid on samas parim elukindlustus. Kui hätta sattudes pole joogivett rohkemat kui vaid looduse antu, tasub sellesse esmalt sülitada. Miks nii? Kui sülg vee peal laiali valgub, on see vesi joomiseks kõlbulik, nii lihtne see ongi! Nii mõnigi kuulaja sai rahulikuma meele ja ei karda enam metsloomaga looduses kohtumist. Tulevasi julgemalt rabasseminejaid on nüüd kindlapeale mitme naise võrra rohkem. Ja rabasse minemine ei tähenda nende naiste jaoks enam mitte parkla servast natuke kontsadel laudteed mööda patseerimist.

Päeva järgmine osa algas süngete ja kurbade nootidega. Raplamaa päästekomando pealik Tauno Sau tõi esmalt naistele välja aastase uppumissurmade musta statistika, mis sundis paljusid mõttes küsima, miks küll need kaotatud elud!? Kohe järgnev selgitus, mis on uppumiste asjaolud ja milline on õnnetusse sattuja profiil, sundis naisi mõtlikeks. Kui õppuse edenedes sõnadelt tegudele mindi, taastus elevus ja rõõmus meel kohemaid, kui tuli rabaveega külma järve minna. Tõe huvides, külmad allikahoovused vaheldusid ikkagi mõnusamate soojade kohtadega ning naised said harjutada nii kergema kui raskema päästerõnga heitmist ja päästeliinide lennutamist. Seda, kui oluline on päästevest veele minekul kohe ja korralikult kinnitatuna sega panna, said naised teada järgmise harjutusega. Vees, koos kõigi riietega, ujudes ja hulpides lukke ning paelu lahti harutada ja seejärel  vesti selga ajada tundus kohati võimatu missioon. Külmad hoovused nilpsasid sääri ja nii mõtles vist igaüks, et hädaolukorras on lood ilmselgelt veelgi kehvemad. Sedapuhku said vesti selga kõik naised ning on kindel, et omal nahal proovitud olukorrad jäävad parima õppetunnina meelde. Vest selga olgu esimene asi! Kui veeohutuskoolitus algas süngelt, siis lõppes see aga naerulagina saatel. Kuna instrumentaarium oli käepärast, elustus kaldal Baywatch Märjamaa naiskodukaitsjate moodi ehk siis kaunis amatsoon, naeratus äraseletatult näol, päästerõngaga aegluubis veepiiril jooksmas ja kolm-neli naist teda itsitades filmimas.

Ühe ööpäeva sisse võib hea tahtmise korral mahutada palju õpetlikke, aktiivseid ja rõõmupakkuvaid tegevusi, nentis nii mõnigi laagriline kui pühapäeval kodutele asuti. Lõkkel vahukomme, pööraseid seltskonnamänge ja praksuvat lõkketuld saab nüüd aastajagu oodata, sest Märjamaa naiskodukaitsjatele sellised ettevõtmised meeldivad!

Fotod: Evelyn Gold, Laura Reinsalu, Lii Lember ja Kaili Kaskla.