1. samm

Teadmisi ja oskusi, kuidas elu päästa, peetakse mujal maailmas paljuski igapäevaelu osaks, nii nagu meie peame elementaarseks oskuseks näiteks liiklusreeglite järgimist. Millegipärast aga kiputakse neid Eestis pidama erialasteks oskusteks – millekski, mis justkui polegi igaühe võimete kohane. Samal ajal saab igal aastal mõni inimene nendesamade oskuste eest – või õigemini julguse eest neid rakendada – elupäästja medali. Need inimesed ei ole tihtipeale teinud midagi muud, kui abivajajat märganuna pole läinud temast mööda lootes, et küll keegi teine aitab, vaid heitnud oma kõhklused kõrvale ja asunud tegutsema.

Mitmetes riikides läbiviidud uuringud on tuvastanud, et kuigi valmisolek abistada on pidevalt tõusutrendis, ei ole inimeste oskused ja teadmised alati eeldatud tasemel. Kas sinu teadmised ja oskused on? 

MIS on esmaabi?

Esmaabi tavamõiste on väga lai, elustamisest kuni näpusidumiseni-plaasterdamiseni ja lahingus kannatanu käsitluseni. Kaitseliidus rakendatava esmaabi õppekava aluseks on esmaabi definitsioon rahvusvahelistes juhendites ja võimalikult tõenduspõhised juhised. 

Elupäästvateks esmaabivõteteks loetakse kokkuleppeliselt võtteid, mis tagavad elutähtsate funktsioonide säilimise: näiteks suure välise verejooksu sulgemine, hingamisteede avamine (sh teadvusetuse või võõrkeha korral), elustamine, šoki esmaabi.

Neile võtetele taandubki sisuliselt kogu Kaitseliidu esmaabi kursus ja samu võtteid tuleb rakendada ka näiteks lahingukannatanu käsitlemisel, mida õpitakse sõdurioskuste kursusel.

Esmaabi andmiseks ei ole enamjaolt võimalik kasutada spetsiaalseid vahendeid, sest õnnetused kipuvad juhtuma ootamatult ja olukordades, kus ei pruugigi olla midagi muud peale abiandjate käte, mõistuse, riietuse ja iga päev kaasaskantavate asjade. Jah, kindlasti liigub ringi ka tõelisi meditsiinifanaatikuid, kes kannavad endaga kaasas vähem või rohkem sisustatud esmaabikotikest või komplekti, kust võib leida vahendeid alates kummikinnastest kuni Iisraeli sideme ja luunõelani. Ent see on pigem erand kui reegel, mistõttu on ülioluline, et tavaline lihtsurelik saaks alati hakkama, kui ta saabub sündmuskohale efektselt „kaks kätt + mobiiltelefon taskus“.

MIKS peaks oskama esmaabi?

Enamik õnnetusjuhtumeid või äkkhaigestumisi ei juhtu tänaval ega muus avalikus kohas, vaid ikka pigem turvaliste koduseinte vahel või näiteks töökohal. Seega on keskkond abivajajale pigem tuttav ja võiks eeldada, et igaüks meist soovib olla võimeline oma lähedast, naabrit või kolleegi vajadusel aitama. Samas tekitab lähedase kannatuste nägemine lisastressi, raskendab rahu säilitamist ning kiire ja efektiivse abi andmist. 

Tihtipeale arvatakse, et isegi kui esmaabi anda ei oska, siis helistades 112 saabub abi piisavalt kiiresti, ilma et peaks midagi tegema. Enamikus riikides on keskmine aeg hädaabikõnest kuni kiirabi saabumiseni 5–8 minutit3, Eestis on elustamiskutsete kiirabi reageerimiskiiruse (1999–2013) mediaan 6 minutit4. Kui sellele lisada veel aeg, mis kulub juhtunust arusaamiseks, hädaabikõne tegemiseks vajaliku telefoni leidmine ja muud asjaolud sündmuskohal, võib üsna lihtsalt järeldada, et selle aja jooksul mitte midagi tegemine võib teatud juhtudel olla kannatanut kahjustav ja lausa letaalne otsus. 

Mis puudutab elupäästvate esmaabivõtete kasulikkust, siis näiteks haiglavälise äkksurma korral saab elustamisega ellujäämisvõimalust kahekordistada ning suurendada neuroloogilise kahjustuse järgsest seisundist täieliku taastumise tõenäosust. 

Trauma korral antavat esmaabi on uuritud vähe, ent hinnanguliselt oleks 1,8–5% trauma põhjustatud surmadest olnud ennetatavad, kui kõrvalseisja oleks taganud kannatanule vabad hingamisteed ja/või sulgenud verejooksud.

Elupäästvate võtete kohene rakendamine on seega ülioluline. Rääkides näiteks Kaitseliidust kui laiapõhjalisest, kogukonna turvalisust tõstvast organisatsioonist, ei tahaks kujutada ette olukorda, kus kaitseliitlane demonstreerib päevasel õppusel väga efektselt tule all abi andmist, kasutades seejuures oma MK1 komplekti, ent õhtul abikaasa juubelil jääb hätta lihatükiga naabrimehe hingamisteedes … või ei märka teise naabrimehe eluohtlikule insuldile viitavaid tunnuseid.

Artikkel ilmus esialgselt ajakirjas Kaitse Kodu!