Inimesed sinilille taga: nooremseersant Kaili Uusoja

Nooremseersant Kaili Uusoja on pärit Kassarist Esikülast. Pärast keskkooli  läks ta Tallinnasse ülikooli maksundust õppima, peale lõpetamist arvas, et see pole ikka see päris õige asi.
Seejärel astus südikas tüdruk Kaitseliitu ja paralleelselt alustas õpinguid sisekaitseakadeemias, kus õppis vangla­ametnikuks.
Viis aastat töötas Kaili Tallinna Vanglas, kui taas käis peast läbi mõte – kaitsevägi kas nüüd või mitte kunagi. “Vanglas töötades sain kindlasti juurde palju enese­kindlust ja see aeg oli väga hea ettevalmistus tulevaseks tööks,” tõdeb Kaili. Aga kaitse­väkke ta kandideeris ja sai Scoutspataljoni, mille koosseisus on seniajani. Scoutspataljon on 1. jalaväebrigaadi koosseisus olev professionaal­se väljaõppega iseseisvaks lahingutegevuseks võimeline kiirreageerimissuutlikkusega manööverüksus.
“Usun, et iga sõduri eesmärk ongi saada missioonile, oodatakse vaid oma võimalust,” ütleb Kaili. “Olin olnud Scoutspataljonis umbes aasta, kui meie kompaniile tuli pakkumine, kohe panin nime kirja ja osutusingi enda rühmast väljavalituks.” Muide, Kaili oli ainus, kes meditsiinigrupist valituks osutus.

Ta oli kuus kuud (november 2017 kuni mai 2018) Estpla-24 kooseisus Liibanonis rahuvalve missioonil. Kokku oli Iiri-Soome pataljoni koosseisu kuuluva Eesti kontingendi suuruseks Liibanonis ligikaudu 40 kaitseväelast.

Enne missioonile minekut toimus pikk ja põhjalik ettevalmistus. „Väljaõpe oli hea ja intensiivne, sealhulgas oli rõhku pandud ka vaimsele ettevalmistusele. Käsitleti üsna põhjalikult psühholoogiat ja stressi erinevaid vorme“ kinnitab Kaili. „Usun, et need kes on otsustnud ennast missioonile kirja panna, on juba vaimselt valmis, neil on olemas soov ja tahe. Need kes kõhklevad pole ilmselt veel valmis minema. Elukogemus ja vanus annavad kindluse, selleks hetkeks on ehk priorideedid juba paigas“ arvab Kaili, kuidas saada aru, et õige aeg on käes, et minna.

Enne Liibanoni minekut tegi Kaili kiirkorras 2,5 nädalaga endale C kategooria load ära. Missioonil oli ta nii autojuht kui ka laskur-sanitar ja ainus reakoosseisu kuuluv naine rühmas.

„Olin kodus rääkinud, et tahan missioonile minna, eks natuke tuli ikka üllatusena aga lõpuks lepiti sellega. Õigemini neil tuli konstateerida fakti, et ma lähen. Ma usun, et kui ise lapsevanemaks saad, mõistad miks vanemad muretsevad kogu aeg“ räägib Kaili, kuidas kodused uudise vastu võtsid. „Me suhtlesime küllaltki tihti lähedastega, võimalus oli olemas. Iga paari päeva tagant andsin ikka teada, et kõik on korras“ sõnab ta.

„Ma arvan, et kodust eemal olek, vahetu kontakti puudumine oli missioonil olles suurimaks väljakutseks“ meenutab Kaili. Missiooni keskel oli kaks nädalat puhkust, mil sai kodus käia ja lähedastega aega veeta.

Päevad Liibanonis kulgesid vastavalt etteantud plaanidele ja käskudele. „Meie põhiülesanne oli patrullida ja tugipostidel olla, jälgida ja näidata iseennast, et me oleme kohalike jaoks olemas ja hoida ära konflikte“ ütleb ta. Vabal ajal korraldati sportlike võistlusi, filmiõhtuid, bingomängu, samuti sai raamatuid lugeda, arvutis olla. Kailil oli kaasas ka mandala värviraamat, mida vabadel hetkedel värvida sai. „Ema saatis mulle ikka pakiga ajakirju, ristsõnu ja magusat. Pühadeks saatis ta veel piparkooke“ meenutab Kaili. Vabal ajal sai

laagris suhelda ka teiste rahuvalvajatega, ning siis räägiti üldiselt muudel teemadel, et pea selge hoida.

„Paar ärevamat hetke tuli missioonil ette, kuid üldjuhul oli olukord rahulik. Muidugi olime koguaeg valmisolekus, juhul kui sündmused eskaleeruvad ja midagi peaks juhtuma“.

Kaili sõnul oli rahuvalvemissioonilt lihtne tavaellu naasta, perekond oli terve aeg toetanud, samuti tulevane elukaaslane kellega koos otsustati pere luua. Praeguse elukaaslasega tutvuski Kaili missiooni väljaõppel, „Meil oli kuus kuud aega üksteist tundma õppida ja missioonilt tagasi tulles otsustasime, et paneme leivad ühte kappi ja näed ongi paar pudinat ka järgi“ naerab ta, viidates oma aastasele ja kaheaastasele lapsele.

Kaili räägib, et missioonil käimine on õpetanud rohkem väärtustama seda, mis meil endal on. Ka sai ta väga hea kogemuse ja võimaluse näha eluolu sealpool, ning avardas silmaringi. „Võimalusel läheksin kindlasti uuesti, kuid mitte hetkel kahe väikese lapse kõrvalt. Praegu panevad lapsed piirangu peale, kuna nad on alles väikesed, aga kui nad on juba suuremad ja iseseisvamad, siis annaks juba mõelda, et mida edasi. Praegu läheb kogu energia lastele“ vastab ta küsimusele, kas tänase kogemuse baasil läheksid uuesti missioonile.

Kailile meeldib, et selles valdkonnas on järjest rohkem naisi leidnud oma kutsumuse. „Uhke on vaadata kui suure soomuki roolis on hoopis naisterahvas. Üha enam on naisi näha nii reakoosseisus kui ka muudel erinevatel ametikohtadel“ rõõmustab ta.

„Ma pigem ei tunne ennast veteranina. Kui mõtlen sõjaveterani peale tuleb silme ette vanemas eas soliidse meesterahva kujutis, kellel rind on medaleid täis“ muheleb Kaili.

Hetkel on ta lastega kodune ja pühendub perele. „Koroona eest olen hetkel lastega Hiiumaal pagenduses, et mitte Tallinnas nelja seina vahel korteris olla. Lastel on praegu siin õues palju toimetada ja toredam olla“ ütleb ta.