Võitle, Tartu, võitle! (Scoutsrännak 2013)

Distantsiks traditsiooniliselt 30km, „varustust“ seljas 15kg. Tartu naiskodukaitsjad jäid sel aastal vorm nr 2 juurde, seega relva kaasas tassima ei pidanud.  Tallinnasse mindi juba eelmisel õhtul, et korralikult eesseisvaks välja puhata. Kuna meie oskused Tallinnas liiklemises polnud just kiita, avanes suurepärane võimalus sundkorras läbi viia orienteerumisvõistlus „Kuidas saada Männiku teele“. Lõpuks jõudsime siiski õnnelikult Kaitseliidu Harju malevasse.

Järgmisel hommikul asusime Paldiski poole teele. Ilm oli ilus ning päikseline, tuju vastav. Scoutspataljoni  parklasse sõites oli näha suurt hulka laigulisi ringi liikumas ja rännakuks valmistumas. Peale kottide kaalumist ja muude toimetuste tegemist jäime starti ootama. Esmakordsete rändajate suurimaks hirmuks oli muidugi see, et mingil põhjusel ei ole võimalik rada lõpuni teha. Starti ootav seltskond oli ärevas meeleolus, kuid visati nalja ja oldi lõbusad. Enne starti kõlas Scoutspataljoni ülema kolonelleitnant Vahur Karuse kõne ning siis saimegi loa teele asuda. Esikohtadele pretendeerivad laigulised pistsid kohe alguses jooksu, meie alustasime mõõdukal kiirusel kõndi. Algajate jaoks oligi kõige raskem esimene 5-kilomeetrine lõik. Pärast seda sai juba vajalikke kohti plaasterdada ning riietust vastavalt ilmale veidi kohendada.

Seljakott tundus mõnel lõigul päris kerge olevat, kuid oli ka hetki, kus motivatsioon oli nullis ja seljakott tundus olevat võimatult raske. Sinna oli varutud erinevaid asju – kuivaineid, veepudeleid, hantleid, liiva jms.

Väga lõbus vahepala oli ühes joogipunktis muusikat mängiv orkester. Spordijook oli rännakul parim jook, aga 21km joogipunktis nautisime ka mustikakisselli ja pisikest puhkust. Enne joogipunkte oli alati mõtteis: „Nüüd teeme küll pikema pausi!“, kuid pärast koti maha panemist oli hoopis uus mõte: „Joome nüüd ruttu ja asume uuesti teele!“, ja nii terve rännaku ajal.

Nautisime mõnusaid metsateid ja kauneid vaateid merele, vahepeal näksisime kaasavõetud pähklisegusid ning igavuse peletamiseks arutlesime, milline pähkel teisest parem on.

Rännaku lõpp kulges rahulikus tempos mööda asfaldit finiši poole püüeldes. Ootasime huviga, et mõni rekka või muu suur sõiduk mööduks, siis tuli meile jahutavat tuult.

Tartu naiskodukaitsjatest 2 osalejat ka katkestasid – saatuslikuks said uued ja veel hästi sisse kandmata sõdurisaapad. Neil on siiski järgmisel aastal plaanis uuesti minna ja terve tee läbi rännata.

Pärast lõpetamist oli omaette huumor vaadata lonkavaid ja „puujalakõndi“ tegevaid mehi-naisi pataljoni territooriumil.

Tartusse sõites, kui üritust meenutasime, olid kõik rännaku raskused müstiliselt peast pühitud ning alles vaid hea mälestus. Tubli osavõtt Tartu naiste poolt ning ootame pikisilmi  järgmist aastat ning uusi väljakutseid!

Fotod: Piret Konsin